06 – Põrgu

Aga Issand vastas Moosesele: 'Kes minu vastu on pattu teinud, selle ma kustutan oma raamatust. Nüüd aga mine, juhi rahvas sinna paika, millest ma sulle olen rääkinud! Vaata, minu ingel käib su eel. Oma karistuspäeval ma karistan neid nende patu pärast.'

Issand ei taha temale andeks anda, sest siis suitseb Issanda viha ja ägedus selle mehe vastu ja tema peale langevad kõik need needused, mis sellesse raamatusse on kirjutatud, ja Issand kustutab tema nime taeva alt.

Sest mu vihatuli on süttinud põlema ja lõõmab hauasügavuseni; see hävitab maa koos saagiga ja põletab mägede alused.

Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.

et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?

Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala!

Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist.

Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.

Sinu käsi leiab kõik su vaenlased, su parem käsi leiab su vihkajad. Sa paned nad otsekui põlevasse ahju, kui sa oma palet näitad; Issand neelab nad ära oma vihas, ja tuli sööb nad ära.

Karaku surm nende kallale, mingu nad elusalt alla surmavalda, sest selge kurjus on nende elamuis, nende põues!

Kustutatagu nad maha eluraamatust ja ärgu pandagu neid kirja koos õigetega!

Kes Issandat vihkavad, peaksid lömitama tema ees, ja nende saatus oleks igavene.

Sest su heldus on suur minu vastu, ja sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest.

Sõge inimene ei tunne seda ja alp ei saa sellest aru. Kui õelad lokkavad nagu rohi ja kõik ülekohtutegijad õitsevad, siis on see neile hävituseks igavesti.

Nad istusid pimeduses ja surmavarjus, olid vangis viletsuses ja raudus, sest nad olid tõrkunud vastu Jumala sõnadele ja olid põlanud Kõigekõrgema nõuannet.

Issand hoiab kõiki, kes teda armastavad, ja hävitab kõik õelad.

Aga teine ei teagi, et seal on kadunud hinged, et tema kutsutud on põrgu sügavustes.

Surmavald ja kadupaik on lahti Issanda ees, saati siis inimlaste südamed.

Targal läheb elurada ülespidi, et ta pääseks põrgust, mis on all.

Ära hoidu poissi karistamast: kui sa teda vitsaga peksad, siis tal ei tule surra! Sa peksad teda küll vitsaga, aga päästad tema hinge põrgust.

Surmavald ja kadupaik ei saa iialgi täis, samuti ei küllastu ka inimese silmad.

Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: 'Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.'

Iisraeli valgus muutub tuleks ja tema Püha leegiks, mis ühel päeval põletab ja neelab ta ohakad ja kibuvitsad. Ja ta lõpetab tema metsa ja viljapuuaia toreduse koos ihu ja hingega. See on otsekui põdeja kidunemine.

Tema õndsus on Issanda kartuses. Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi, vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses; ta lööb oma suu vitsaga maad ja surmab oma huulte puhanguga õela.

Ulguge, sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt! Seepärast lõtvuvad kõik käed ja kõik inimsüdamed löövad araks. Nad kohkuvad. Vaevused ja valud haaravad neid, nad vaevlevad otsekui sünnitaja. Üks vaatab teisele jahmunult otsa, nende palged on tulipunased. Vaata, Issanda päev tuleb hirmsana, raevu ja tulise vihaga, et tühjendada maa ja hävitada sealt patused. Sest taevatähed, nende hulgas Vardatähed, ei kiirga enam valgust, päike on tõustes pime ja kuu ei anna oma valget. Mina tasun ilmamaale ta kurjuse ja õelatele nende süü, mina lõpetan ülbete kõrkuse ja alandan võimutsejate upsakuse.

Seepärast ma panen taevad vankuma ja maa vappub paigast vägede Issanda raevus tema tulise viha päeval.

Surmavald all on liikvel sinu pärast, et võtta vastu su tulekut: ta äratab sinu pärast surnute vaimud, kõik maa juhid, laseb nende aujärgedelt tõusta kõik rahvaste kuningad. Need kõik kostavad ja ütlevad sulle: 'Sinagi oled jäänud jõuetuks nagu meie, oled saanud meie sarnaseks!' Alla surmavalda on tõugatud su kõrkus, su naablite helinad; su alla on laotatud ussikesi ja sind katavad vaglad.

Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja? Sina ütlesid oma südames: 'Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal. Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.' Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda.

Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse.

Sest vaata, Issand väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast. Siis paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud.

See ei kustu ööl ega päeval, igavesti tõuseb selle suits. See jääb laastatuks põlvest põlve, iialgi ei käi keegi sealtkaudu.

Sest surmavald ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su ustavuse peale.

Sest vaata, Issand tuleb tules ja tema sõjavankrid on otsekui tuulekeeris, et kätte tasuda vihalõõsas ja sõitluse tuleleekidega. Sest Issand mõistab kõige liha üle tule ja mõõgaga kohut ja Issanda poolt mahalööduid on siis palju.

Kui nad välja lähevad, siis nad näevad nende meeste laipu, kes astusid üles mu vastu; sest nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu, ja nad on jälkuseks kogu inimsoole.'

Vaata, kõik hinged on minu päralt: nagu isa hing, nõnda poja hing - need on minu. Hing, kes teeb pattu, peab surema!

Ma vaatasin siis nende suurte sõnade kõla pärast, mis sarv rääkis. Kui ma vaatasin, siis tapeti metsaline ja ta keha hävitati ning heideti tulle põlema.

Ja ta kõneleb sõnu Kõigekõrgema vastu ning piinab Kõigekõrgema pühasid. Ja ta püüab muuta aegu ja seadust, ja need antakse tema kätte ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks. Siis võtab kohus istet ja temalt võetakse ära valitsus ja ta hävitatakse ning hukatakse lõplikult.

Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.

Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa.

Aga kui ta nägi palju varisere ja sadusere ristimisele tulevat, ütles ta neile: 'Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?

Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle.

Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega.'

Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: 'Tola!', peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: 'Sina jäle!', peab minema tulepõrgusse.

Kui aga su parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse. Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse.

Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.

Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast!

Mitte igaüks, kes mulle ütleb: 'Issand, Issand!', ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: 'Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?' Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!

Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.'

Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!

Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.'

Põld on maailm, hea seeme Kuningriigi pojad, raiheinad aga kurja pojad. Ent vihamees, kes neid külvab, on kurat. Lõikus on ajastu lõpp, lõikajad on inglid. Nii nagu nüüd raiheinad korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt ning viskavad nad tuleahju. Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.

Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.

ja ütles: 'Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!

Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.

Aga kui su käsi või su jalg ajab sind patustama, raiu ta ära ja heida minema! Sul on parem minna käteta või jalutuna ellu kui kahe käega ja kahe jalaga olla visatud igavesse tulle. Ja kui su silm ajab sind patustama, kisu ta välja ja heida minema! Sul on parem ühe silmaga minna ellu kui kahe silmaga olla visatud tulepõrgusse.

Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle: 'Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?' Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: 'Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!' Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Te maod, te rästikute sugu, kuidas te võiksite põgeneda ära põrgu kohtust?

ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: 'Isand, isand, ava meile!' Aga tema vastas neile: 'Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.'

Ja kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine!'

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.

Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: 'Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.' Siis vastavad ka need: 'Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?' Siis ta vastab neile: 'Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.' Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.'

kes aga peaks teotama Püha Vaimu, sellele ei ole andeksandmist iialgi, vaid ta on süüdi igaveses patus!'

Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele? Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?

Ja kes iganes eksitab kelle tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks hoopis parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta oleks merre visatud. Ja kui su käsi sind ajab patustama, raiu ta ära! Sul on parem minna vigasena ellu kui kahe käega põrgusse kustumatusse tulle [kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu]. Ja kui su jalg sind ajab patustama, raiu ta ära! Sul on parem minna jalutuna ellu kui kahe jalaga olla visatud põrgusse [kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu]. Ja kui su silm sind ajab patustama, kisu ta välja! Sul on parem minna ühe silmaga Jumala riiki kui kahe silmaga olla visatud põrgusse, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu.

Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.

Temal on visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega.'

Jeesus aga küsis temalt: 'Mis su nimi on?' Tema ütles: 'Leegion.' Sest temasse oli läinud palju kurje vaime. Ja need palusid Jeesust, et ta ei käsiks neid sügavikku minna.

Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?

Ja sina, Kapernaum, kas sind ülendatakse taevani? Ei, surmavallani tõugatakse sind alla. Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.'

Ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse! Jah, ma ütlen teile, teda kartke!

Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.

Aga keegi ütles temale: 'Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad?' Tema aga ütles neile: 'Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda! Pärast seda kui kojaisand on tõusnud ja ukse lukku pannud, jääte te seisma õue ja uksele koputama, öeldes: Issand, ava meile! Ja tema kostab teile: Mina ei tunne teid, kust te olete tulnud. Siis ütlete teie: Me oleme sinu ees söönud ja joonud ja sina õpetasid meie tänavatel. Ja tema ütleb teile: Ma ei tea, kust te olete tulnud, hoidke minust eemale, kõik ülekohtutegijad! Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine, kui te näete Aabrahami ja Iisakit ja Jaakobit ja kõiki prohveteid Jumala riigis, endid aga välja tõugatuina.

Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja ta hüüdis: 'Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!' Aga Aabraham ütles: 'Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.' Aga tema ütles: 'Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!' Kuid Aabraham ütles: 'Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!' Ent tema ütles: 'Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!' Aabraham aga ütles talle: 'Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!''

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.

Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.

Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.

Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.

sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist.

siis ta nägi ette ning rääkis Messia ülestõusmisest: 'Ei teda jäeta surmavalda ega näe ta liha kõdunemist.'

Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais, sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada, sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks

Sa talletad endale viha oma kanguse ja pöördumata südamega Jumala viha ja õiglase kohtumõistmise ilmumise päevaks, kes tasub igaühele tema tegude järgi: igavest elu küll neile, kes püsiva heategemise kaudu taotlevad kirkust ja au ja kadumatust, ent viha ja raevu neile, kes on isemeelsed ja tõele sõnakuulmatud, aga kuulekad ülekohtule.

Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses. Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest.

Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: 'Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte' - nii ütleb Issand.

nagu on kirjutatud: 'Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale.' Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.

sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba. Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda inimesi uskuma. Jumalale me oleme täiesti avalikud ja ma loodan ka teie südametunnistuses olla täiesti avalik.

Sest kes teeb ülekohut, saab kätte, mis ta on teinud ülekohut, ja ei ole mingit erapoolikust.

leegitsevas tules, karistades neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile. Need saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja tema vägevuse kirkusest,

Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus,

Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased.

Kui palju rängema nuhtluse väärib siis teie arvates see, kes Jumala Poega on jalgadega tallanud ega ole pühaks pidanud lepingu verd, millega ta on pühitsetud, ja kes on teotanud armu Vaimu? Me ju tunneme teda, kes ütleb: 'Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte.' Ja taas: 'Küll Issand mõistab kohut oma rahva üle.' Hirmus on langeda elava Jumala kätte!

Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi, kelles ta läks ja kuulutas vangis olevaile vaimudele,

Aga rahva seas oli ka valeprohveteid, nõnda nagu teiegi sekka tuleb valeõpetajaid, kes vargsi toovad sisse hukutavaid eksiõpetusi ja salgavad ära Issanda, kes on nad vabaks ostnud. Nad tõmbavad iseeneste peale äkilise hukatuse. Ja paljud järgivad neid nende kõlvatuses ning nende tõttu teotatakse tõe teed. Ja ahnitsedes püüavad nad teid võltside sõnadega ära osta. Nende mõõt on ammu juba täis ja nende hukatus ei tuku.

Jah, Jumal ei säästnud patustanud ingleidki, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse kinnipidamiseks kuni kohtuni. Ta ei säästnud muistset maailma, vaid, saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, kaitses üksnes õigusekuulutajat Noad ning tema omasid, kokku kaheksat; ta muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra linnad, mõistes need hukka hävinguks ja pannes hoiatustähiseks tulevastele jumalakartmatutele. Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti, keda kõlvatud inimesed vaevasid oma liiderliku eluviisiga, sest nende seas elades ning kõike seda nähes ja kuuldes oli see õige piinanud oma õiglast hinge päevast päeva ülekohtuste tegude pärast. Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda, ülekohtusi aga nuhtlemiseks kinni pidada kohtupäevani. Iseäranis nuhtleb Issand neid, kes rüvedas himus elavad lihaliku loomuse järgi ning põlgavad Issanda valitsust. Need on jultunud ja ennast täis ega põrka tagasi teotamast kirkuseingleid, kuigi isegi inglid, kellel on rohkem jõudu ja väge, ei lausu nende kohta teotavat otsust Issanda ees.

Need on veeta allikad, marust aetavad udupilved, neile on määratud pilkane pimedus.

Aga praegusi taevaid ja maad, mis on säilitatud sellesama sõna jõul, hoitakse tule jaoks jumalakartmatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks.

Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.

Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks.

Ja see tunnistus on: Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.

Sest teie hulka on end poetanud mõningad inimesed, kes juba muiste on ette kirja pandud selleks kohtuks: jumalakartmatud, kes meie Jumala armu kõlvatuseks pöörates salgavad ära ka ainsa Valitseja ja meie Issanda, Jeesuse Kristuse.

ning et ta ingleidki, kes ei hoidnud kinni oma päritolust, vaid hülgasid oma eluaseme, säilitab pilkase pimeduse all jäädavais ahelais suure päeva kohtuni. Nii nagu ka Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel hoorasid nagu need inglid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, seisavad juba hoiatuseks igavese tule karistuse kandjatena.

Nemad on need teie armastussöömaaegade mustuseplekid, kes kartmatult teiega koos pidutsedes iseennast nuumavad. Nad on tuulte aetavad veeta pilved, hilissügisesed viljatud puud, ülesjuuritult kahekordselt surnud, oma häbi välja vahutavad metsikud merelained, ekslevad tähed, kelle jaoks on hoitud pilkane pimedus igavesti.

päästke neid tulest välja kiskudes. Teiste peale halastage aga kartuses, vihates lihaliku loomuse poolt rüvetatud rüüdki.

ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.

Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele: Võitjale ei tee teine surm mingit kahju!

Viies ingel puhus pasunat ning ma nägin tähe olevat kukkunud taevast ilmamaa peale. Sellele anti sügavuse kaevu võti ning ta avas sügavuse kaevu ja kaevust tõusis suitsu otsekui suurest ahjust, ning päike ja õhk pimenesid kaevu suitsust.

Veel kolmas ingel järgnes neile, hüüdes suure häälega: 'Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ning võtab tema märgi oma otsaette või oma käe peale, siis ta saab juua Jumala raevu viina, mis lahjendamata on valatud tema vihakarikasse, ning teda piinatakse tules ja väävlis pühade inglite ees ja Talle ees. Ja nende piinasuits tõuseb üles igavesest ajast igavesti; ja neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju, ei ole hingamist päeval ega ööl, ei ühelgi, kes võtab endale ta nime märgi.

Ja metsaline, kes oli ja keda enam ei ole, see on kaheksas, ja samas üks neist seitsmest, ja ta läheb hukatusse.

Ta hüüdis võimsa häälega: 'Langenud, langenud on suur Paabel ning on saanud kurjade vaimude eluasemeks ning kõigi rüvedate vaimude varjupaigaks ja kõigi rüvedate lindude varjupaigaks ning kõigi rüvedate loomade ja vihatute varjupaigaks! Sest tema hooruse raevuviinast on joonud kõik paganad ning temaga on hooranud maailma kuningad ning ilmamaa kaupmehed on rikastunud tema toretsemisest!'

ja lambi valgust ei paista sinu sees enam ning peigmehe ja mõrsja häält ei kuulda enam sinu sees. Sest sinu kaupmehed olid ilmamaa ülikud ja sinu nõidusega on eksitatud kõik paganad, ning sinust on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud ilmamaal.'

sest tema kohtumõistmised on tõelised ja õiged! Ta on ju mõistnud kohut suure hoora üle, kes laostas ilmamaad oma hooramisega, ning ta on oma sulaste vere temale kätte maksnud!' Ja nad hüüdsid teist korda: 'Halleluuja! Tema suits kerkib üles igavesest ajast igavesti!'

Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi - Jumala Sõna. Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas, üll valge puhas peenlinane. Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt.

Ma nägin üht inglit seisvat päikeses ning see hüüdis suure häälega kõigile keset taevast lendavaile lindudele: 'Tulge, lennake kokku Jumala suurele söömaajale, et te saaksite süüa kuningate liha ja sõjapealike liha ja vägevate liha ning hobuste ja nende seljas istujate liha ning kõigi vabade ja orjade ning pisikeste ja suurte liha!'

Ja metsaline võeti vangi ning koos temaga valeprohvet, kes tema ees oli teinud tunnustähti, millega ta eksitas neid, kes olid võtnud endale metsalise märgi ja kummardanud tema kuju. Nad mõlemad visati elusalt tulejärve, mis põleb väävlis. Teised tapeti mõõgaga, mis välkus selle suust, kes istus hobuse seljas. Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast.

Ma nägin taevast alla tulevat ingli, kellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, selle muistse mao, kes on Kurat ja Saatan, ning aheldas ta tuhandeks aastaks ning viskas ta sügavikku ja sulges ta luku taha ning pani pealt pitseriga kinni, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat saavad täis. Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama.

Kui need tuhat aastat otsa saavad, lastakse saatan lahti oma vanglast ning ta läheb välja eksitama paganaid, kes on ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu mereliiv. Ja nad tulevad üles ilmamaa lagendikule ja piiravad ümber pühade leeri ja armastatud linna. Ja taevast langeb tuli ning sööb nad ära. Ja kurat, nende eksitaja, visatakse tule- ja väävlijärve, kus on ka metsaline ja valeprohvet; ning neid piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti.

Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine surm - tulejärv. Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve.

Aga argade ja uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves, see on teine surm.'

Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, ning kes on rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!

Mina tunnistan kõikidele, kes kuulevad selle raamatu ennustuse sõnu: kui keegi neile midagi juurde paneb, siis paneb Jumal tema peale need nuhtlused, mis sellesse raamatusse on kirjutatud. Ja kui keegi võtab midagi ära selle prohvetiraamatu sõnadest, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast, millest on kirjutatud selles raamatus.