26 – Valitsus

Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.

Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!

Need olid Noa poegade suguvõsad nende põlvnemiste ja rahvaste järgi; neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust.

Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad. Ja sündis, kui nad hommiku poolt teele läksid, et nad Sinearimaal leidsid oru ja jäid sinna elama. Nad ütlesid üksteisele: 'Tehkem nüüd telliskive ja põletagem neid hästi.' Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli sideaineks. Ja nad ütlesid: 'Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!' Aga Issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid. Ja Issand ütles: 'Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!' Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata. Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal segas Issand ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.

Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!

Ja Jumal ütles temale: 'Mina olen Kõigeväeline Jumal. Ole viljakas ja paljune! Sinust saab rahvas, jah, rahvaste hulk, ja sinu niudeist tulevad kuningad.

Sina pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas suudelgu sind suu peale. Ainult aujärje poolest tahan ma olla sinust suurem!' Ja vaarao ütles Joosepile: 'Vaata, ma olen pannud su kogu Egiptusemaa üle!' Ja vaarao võttis sõrmest pitserisõrmuse ning pani Joosepi sõrme; ja ta pani temale kallid linased riided selga ja riputas kuldkee kaela. Ja ta laskis teda sõita oma teises tõllas, mis tal oli, ja hüüda tema ees: 'Põlvili!' Ja ta pani tema kogu Egiptusemaa üle. Ja vaarao ütles Joosepile: 'Mina olen vaarao, aga ilma sinu tahtmata ei tohi keegi tõsta kätt ega jalga kogu Egiptusemaal.'

Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ja tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Aaron viskas oma kepi vaarao ja ta sulaste ette ja see muutus maoks. Aga vaaraogi kutsus targad ja nõiad, ja Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega ka sedasama: igaüks neist viskas oma kepi maha ja need muutusid madudeks; aga Aaroni kepp neelas nende kepid ära. Ja vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei kuulanud neid, nagu Issand oli öelnud.

Ja Mooses ütles: 'Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt: Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse teenija esmasündinuni, samuti kõik kariloomade esmasündinud. Siis on kogu Egiptusemaal suur hädakisa, millist ei ole olnud ja millist ei tule enam. Aga ühegi Iisraeli lapse vastu ei liiguta koergi oma keelt, ei inimese ega karilooma vastu, et te teaksite, et Issand teeb vahet Egiptuse ja Iisraeli vahel. Siis tulevad kõik need sinu sulased alla minu juurde ja kummardavad mind, öeldes: Mine ära, sina ja kogu rahvas, kes su kannul käib! Ja seejärel ma lähen.' Ja ta läks ära vaarao juurest vihast õhetades.

Ja see sündis keskööl, et Issand lõi maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni, ja kõik kariloomade esmasündinud. Siis vaarao tõusis öösel üles, tema ja kõik ta sulased, ning kõik egiptlased, ja Egiptuses oli suur hädakisa, sest ei olnud ainsatki koda, kus ei olnud surnut.

Issand on kuningas ikka ja igavesti!'

Kuule nüüd mu häält, ma annan sulle nõu, ja küllap on ka Jumal sinuga: sina ole rahva asemik Jumala juures ja vii asjad Jumala ette. Sina seleta neile määrusi ja Seadust ja anna neile teada tee, mida neil tuleb käia, ja töö, mida nad peavad tegema. Aga sina vali kogu rahvast tublisid mehi, kes kardavad Jumalat, ustavaid mehi, kes vihkavad ahnust, ja pane need neile pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle. Nemad mõistku rahvale kohut igal ajal! Ja olgu nõnda: nad toogu kõik suured asjad sinu ette ja otsustagu kõik väikesed asjad ise. Tee nõnda oma koorem kergemaks ja nemad kandku seda koos sinuga!

Ja Mooses valis tublisid mehi kogu Iisraelist ning pani nad juhtideks rahvale, pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle. Ja need mõistsid rahvale kohut igal ajal; raskemad asjad tõid nad Moosese ette, aga kõik väikesed asjad otsustasid nad ise.

Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks. Need on sõnad, mis sa pead Iisraeli lastele rääkima!' Ja Mooses tuli ning kutsus rahva vanemad ja pani nende ette kõik need sõnad, nagu Issand teda oli käskinud.

Sa ei tohi needa Jumalat ja sajatada oma rahva vürsti!

Ärge roojastage endid mitte ühegagi neist asjust, sest nende kõigiga on endid roojastanud need paganad, keda ma ajan ära teie eest: maa on roojastunud, mina karistan ta patusüüd ja maa sülitab välja oma elanikud! Aga teie pange tähele minu seadlusi ja kohtuseadusi ja ärge tehke mitte ainsatki neist jäledustest, olgu päriselanik või teie keskel asuv võõras, sest kõiki neid jäledusi tegid teie eel sellel maal olnud mehed ja maa on saanud roojaseks, et maa ei sülitaks teid välja, kui te seda roojastate, nagu ta sülitab välja rahva, kes oli seal enne teid.

Pidage seepärast kõiki mu määrusi ja kõiki mu seadlusi ning tehke nende järgi, et see maa, kuhu ma teid viin elama, ei sülitaks teid välja! Te ei tohi käia selle rahva seaduste järgi, kelle ma ajan ära teie eest, sest nemad on teinud kõike seda ja on saanud mulle vastikuks! Aga mina ütlen teile: Te pärite nende maa ja mina annan selle teile pärandiks, maa, mis piima ja mett voolab. Mina olen Issand, teie Jumal, kes teid on eraldanud teistest rahvastest!

Need on määrused, seadlused ja õpetused, mis Issand Siinai mäel Moosese kaudu andis enese ja Iisraeli laste vahele.

Kui sa jõuad sellele maale, mille Issand, su Jumal, sulle annab, ja sa pärid selle ning elad seal ja ütled: 'Ma tahan tõsta enesele kuninga, nagu on kõigil mu ümberkaudseil rahvail', siis tõsta enesele kuningaks see, kelle Issand, su Jumal, valib! Sa pead tõstma enesele kuninga oma vendade hulgast, sa ei tohi panna enese üle võõrast meest, kes ei ole sinu vend! Aga tema ärgu pidagu enesel palju hobuseid, ja tema ärgu viigu rahvast tagasi Egiptusesse, et hankida palju hobuseid, sest Issand on teile öelnud: 'Ärge minge enam tagasi seda teed!' Ja tema ärgu võtku enesele palju naisi, et ta ei taganeks usust, ja tema ärgu kogugu enesele väga palju hõbedat ja kulda!

Ja kui ta istub oma kuningriigi aujärjel, siis ta kirjutagu enesele raamatusse ärakiri sellest Seadusest, mis on leviitpreestrite käes. See olgu tema juures ja ta lugegu seda kõik oma elupäevad, et ta õpiks kartma Issandat, oma Jumalat, pidades kõiki selle Seaduse sõnu ja määrusi, tehes nende järgi, ilma et ta süda suurustleks oma vendade ees ja ilma et ta kalduks käsust paremale või vasakule, et pikendada päevi, mis ta on oma kuningriigi üle, tema ja ta pojad Iisraelis.

Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule,

Ja Iisraeli mehed ütlesid Gideonile: 'Valitse meie üle, niihästi sina kui su poeg ja su pojapoeg, sest sa oled meid päästnud Midjani käest!' Aga Gideon vastas neile: 'Ei valitse mina teie üle ega valitse mu poeg teie üle - Issand valitseb teie üle!'

Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat, igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli.

Kui Saamuel jäi vanaks, siis pani ta oma pojad Iisraelile kohtumõistjaiks. Tema esmasündinud poja nimi oli Joel ja tema teise poja nimi oli Abija; nad olid kohtumõistjaiks Beer-Sebas. Aga ta pojad ei käinud tema teedel, vaid ajasid kasu taga ja võtsid meelehead ning väänasid õigust.

Aga see kõne oli Saamueli silmis paha, kui nad ütlesid: 'Anna meile kuningas, kes meile kohut mõistaks!' Ja Saamuel palus Issandat. Ja Issand ütles Saamuelile: 'Kuule rahva häält kõiges, mida nad sulle ütlevad, sest nad ei põlga sind, vaid nad põlgavad mind kui oma kuningat!

Aga nüüd kuule nende häält! Hoiata neid ainult tõsiselt ja kuuluta neile selle kuninga õigust, kes hakkab nende üle valitsema!' Ja Saamuel kõneles kõik Issanda sõnad rahvale, kes nõudis temalt kuningat. Ta ütles: 'Niisugune on selle kuninga õigus, kes hakkab teie üle valitsema: ta võtab teie pojad ning paneb nad oma sõjavankrite peale ja ratsahobuste selga või laseb neid joosta oma sõjavankri ees; ta paneb neist enesele tuhandepealikuid ja viiekümnepealikuid; ta paneb neid kündma tema kündi ja lõikama tema lõikust ning valmistama temale sõjariistu ja vankrivarustust; ta võtab teie tütred salvisegajaiks, keetjaiks ja küpsetajaiks; ta võtab teie parimad põllud, viinamäed ja õlipuud ning annab oma sulastele; ta võtab kümnist teie viljapõldudelt ja viinamägedelt ning annab oma hoovkondlastele ja sulastele; ta võtab teie sulased ja teenijad ja parimad noored mehed, nõndasamuti teie eeslid, ja paneb oma tööle; ta võtab kümnist teie lammastest ja kitsedest ning te peate olema temale sulasteks. Ja kui te siis kisendate oma kuninga pärast, kelle te enestele olete valinud, siis Issand ei vasta teile.'

Aga rahvas tõrkus kuulmast Saamueli häält ja nad ütlesid: 'Ei! Meil peab olema kuningas, et meiegi oleksime nagu kõik muud rahvad, et meie kuningas meile kohut mõistaks, meie ees välja läheks ja meie võitlusi võitleks!'

Ja kui Saamuel nägi Sauli, siis Issand andis temale mõista: 'Vaata, see ongi mees, kellest ma sulle rääkisin: tema peab valitsema mu rahva üle!'

Siis Saamuel võttis õlikruusi ja valas temale pähe, suudles teda ning ütles: 'Eks ole nõnda, et Issand on võidnud sind vürstiks oma pärisosale?

Aga te olete nüüd ära põlanud oma Jumala, kes teid on päästnud kõigist teie õnnetustest ja ahastustest, ja olete temale öelnud: Pane meile kuningas! Astuge siis nüüd Issanda ette oma suguharude ja tuhandete kaupa!'

Ja Saamuel ütles kogu rahvale: 'Kas näete, kelle Issand on valinud? Sest tema sarnast ei ole kogu rahva seas.' Siis kogu rahvas hõiskas ja hüüdis: 'Elagu kuningas!' Ja Saamuel kõneles rahvale kuningriigi õigusest, kirjutas selle raamatusse ja pani Issanda ette. Siis laskis Saamuel kogu rahva ära minna, igaühe oma koju.

Ja Saulgi läks koju Gibeasse ja koos temaga läks sõjavägi, need, kelle südant Jumal oli puudutanud. Aga kõlvatud mehed ütlesid: 'Mis abi on meil temast?' Ja nad ei pannud Sauli millekski ega toonud temale andi. Aga tema oli otsekui kurt.

Kui Saul neid sõnu kuulis, siis tuli Jumala Vaim võimsasti ta peale ja ta viha süttis väga põlema. Ja ta võttis härjapaari, raius need tükkideks ning läkitas käskjalgadega Iisraeli kõigisse paigusse, öeldes: 'Kes ei tule välja Sauli ja Saamueli järel, selle härgadega tehakse nõndasamuti!' Siis langes Issanda hirm rahva peale ja nad läksid välja nagu üks mees.

Siis rahvas ütles Saamuelile: 'Kes see oli, kes ütles: Kas Saul hakkab meie üle valitsema? Andke need mehed, et saaksime nad surmata!'

Ja kogu rahvas läks Gilgalisse; Gilgalis tõstsid nad Sauli kuningaks Issanda ees ja seal ohverdasid nad tänuohvreid Issanda ees. Ja Saul ja kõik Iisraeli mehed olid seal väga rõõmsad.

Aga kui te nägite, et ammonlaste kuningas Naahas tuli teie vastu, siis te ütlesite mulle: Ei! Meie üle valitsegu kuningas! Kuigi Issand, teie Jumal oli teie kuningas. Ja nüüd, vaata, siin on kuningas, kelle te olete valinud, keda te nõudsite. Jah, näe, Issand on andnud teile kuninga. Kui te kardate Issandat ja teenite teda ja kuulate tema häält ega tõrgu Issanda käsu vastu, siis te jääte elama, niihästi teie kui kuningas, kes valitseb teie üle pärast Issandat, teie Jumalat. Aga kui te ei kuula Issanda häält ja tõrgute Issanda käsu vastu, siis on Issanda käsi teie vastu, nõnda nagu ta oli teie vanemate vastu.

Ja kogu rahvas ütles Saamuelile: 'Palu oma sulaste eest Issandat, oma Jumalat, et me ei sureks, sest me oleme lisanud kõigile oma pattudele veel selle pahateo, et nõudsime enestele kuningat!' Ja Saamuel ütles rahvale: 'Ärge kartke! Te olete küll teinud kõike seda kurja, ometi ärge taganege Issanda järelt, vaid teenige Issandat kõigest südamest!

Aga kui te ikkagi teete kurja, siis te hukkute, niihästi teie ise kui teie kuningas.'

Kui ta oli oodanud seitse päeva, Saamueli poolt määratud ajani, Saamuel aga Gilgalisse ei tulnud, siis hakkas rahvas tema juurest laiali valguma. Siis ütles Saul: 'Tooge mulle põletusohver ja tänuohvrid!' Ja ta ohverdas põletusohvri. Aga kui ta põletusohvri ohverdamise oli lõpetanud, vaata, siis tuli Saamuel ja Saul läks temale vastu teda teretama. Aga Saamuel ütles: 'Mis sa oled teinud!' Ja Saul vastas: 'Kui ma nägin, et rahvas mu juurest laiali valgus ja sina ei tulnud määratud ajaks, vilistid aga kogunesid Mikmassi, siis ma mõtlesin: Nüüd tulevad vilistid mu vastu alla Gilgalisse, aga mina ei ole veel Issanda palet leevendanud. Siis ma söandasin ja ohverdasin põletusohvri.' Saamuel ütles Saulile: 'Sa oled talitanud mõistmatult: sa ei ole pidanud Issanda, oma Jumala käsku, mis ta sulle andis, sest nüüd oleks Issand kinnitanud su kuningriigi Iisraelis igaveseks. Aga nüüd ei jää su kuningriik püsima: Issand on enesele otsinud oma südame järgi mehe ja Issand on teda käskinud olla vürstiks oma rahvale, sest sina ei ole pidanud, mis Issand sind on käskinud.'

Siis ütles Saamuel: 'Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv. Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.'

Ja Saul ütles Saamuelile: 'Ma olen pattu teinud, sest ma olen astunud üle Issanda käsust ja sinu sõnadest, sellepärast et ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält. Aga anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat!' Aga Saamuel ütles Saulile: 'Mina ei tule sinuga tagasi, sest sa oled hüljanud Issanda sõna ja Issand hülgab sinu, nõnda et sa enam ei või olla Iisraeli kuningas.'

Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda ta vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi. Ja Saamuel tõusis ning läks Raamasse.

Aga pärast seda torkas Taavetit südametunnistus, et ta Sauli hõlma oli ära lõiganud, ja ta ütles oma meestele: 'Issanda pärast jäägu minust kaugele, et ma seda teeksin oma isandale, Issanda võitule, et pistaksin oma käe tema külge! Sest tema on Issanda võitu!' Ja Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehed ega lubanud neid kippuda Sauli kallale; ja Saul tõusis koopast ning läks oma teed. Aga seejärel tõusis Taavet ja läks koopast välja ja hüüdis Saulile järele ning ütles: 'Mu isand kuningas!' Kui Saul vaatas taha, siis heitis Taavet silmili maha ja kummardas.

Ja nüüd, vaata, ma tean, et sina saad tõesti kuningaks ja et Iisraeli kuningriik püsib sinu käes. Aga nüüd vannu mulle Issanda juures, et sa ei hukka mu järeltulevat sugu ega kaota minu nime mu isakojast!' Ja Taavet vandus Saulile. Siis Saul läks koju, aga Taavet ja tema mehed läksid üles mäelinnusesse.

Aga Taavet vastas Abisaile: 'Ära teda hukka! Sest kes võiks karistamata pista oma käe Issanda võitu külge?' Ja Taavet ütles: 'Nii tõesti kui Issand elab, lööb Issand kindlasti ise teda: kas saabub ta surmapäev või läheb ta sõtta ja saab otsa. Issanda pärast jäägu see minust kaugele, et pistaksin oma käe Issanda võitu külge. Aga võta nüüd piik, mis on ta peatsis, ja veekruus, ja lähme!' Ja Taavet võttis piigi ja veekruusi Sauli peatsist ja nad läksid oma teed; ja ükski ei näinud, ei märganud ega ärganud üles, vaid nad kõik magasid, sest Issand oli lasknud tulla nende peale raske une.

Ja Taavet ütles talle: 'Kuidas sa siis ei kartnud sirutada oma kätt Issanda võitu hukkamiseks?' Ja Taavet kutsus ühe noore mehe ning ütles: 'Tule siia ja mine talle kallale!' Ja see lõi ta maha, nõnda et ta suri. Ja Taavet ütles temale: 'Sinu veri tulgu su pea peale, sest su oma suu on tunnistanud sinu vastu, öeldes: Mina olen tapnud Issanda võitu.'

Siis tulid Juuda mehed ja võidsid Taaveti seal kuningaks Juuda soole. Kui Taavetile teatati, et need olid Gileadi Jaabesi mehed, kes Sauli maha matsid,

Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. Tema ehitab mu nimele koja ja mina kinnitan tema kuningriigi aujärje igaveseks ajaks. Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks! Kui ta eksib, siis ma karistan teda inimeste vitsaga ja inimlaste nuhtlustega. Aga mu heldus ei lahku temast, nõnda nagu ma selle ära võtsin Saulilt, kelle ma kõrvaldasin su eest. Ja su sugu ning su kuningriik püsivad su ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks.' Nõnda nagu olid kõik need sõnad ja nõnda nagu oli kogu see nägemus, nõnda kõneles Naatan Taavetile.

Ja Taavet valitses kogu Iisraeli üle ja Taavet mõistis kohut ja õigust kogu oma rahvale.

Iisraeli Jumal on öelnud, Iisraeli kalju on mulle kõnelnud: See, kes valitseb inimesi õigesti, kes valitseb Jumala kartuses,

Ja kuningale anti teada ning öeldi: 'Vaata, prohvet Naatan on siin.' Ja tema tuli kuninga ette ning kummardas silmili maha kuninga ees.

Ja preester Saadok võttis telgist õlisarve ning võidis Saalomoni; nad puhusid sarve ja kogu rahvas hüüdis: 'Elagu kuningas Saalomon!' Ja kogu rahvas läks tema järel üles, rahvas puhus vilet ja kõik olid väga rõõmsad, nõnda et maa lõhkes nende kärast.

Saalomon armastas küll Issandat, käies oma isa Taaveti seadluste järgi, aga ta ohverdas ja suitsutas alles ohvriküngastel. Nõnda läks kuningas Gibeoni, et seal ohverdada, sest see oli suur ohvripaik; tuhat põletusohvrit ohverdas Saalomon sealsel altaril.

Gibeonis ilmutas Issand ennast Saalomonile öösel unes; ja Jumal ütles: 'Palu, mida ma sulle peaksin andma!' Ja Saalomon vastas: 'Sina osutasid oma sulasele, mu isale Taavetile, suurt heldust, kuna ta su ees käis tões ja õiguses ning oli õiglase südamega sinu vastu. Ja sina säilitasid temale selle suure helduse ning andsid temale poja, kes ta aujärjel istuks, nagu praegu ongi. Ja nüüd, Issand, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss - ei mõista minna ega tulla. Ja su sulane on su rahva keskel, kelle sa oled ära valinud - suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast. Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?' Et Saalomon just seda palus, siis oli see kõne Issanda silmis hea. Ja Jumal ütles temale: 'Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind. Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane. Ja kui sa käid minu teedel, pidades minu määrusi ja käske, nõnda nagu käis su isa Taavet, siis ma pikendan su elupäevi.'

Siis astus Saalomon Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole ning ütles: 'Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal: sina pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest,

Ja kuningas Saalomon sai rikkuse ja tarkuse poolest suurimaks kõigist kuningaist maa peal.

Aga kuningas Saalomon armastas vaarao tütre kõrval paljusid võõramaa naisi - moabe, ammonlasi, edomlasi, siidonlasi ja hette - rahvaist, kelle kohta Issand oli öelnud Iisraeli lastele: 'Ärge minge nende sekka ja need ärgu tulgu teie sekka, sest nad pööravad tõesti teie südamed oma jumalate poole!' Neisse kiindus Saalomon armastusega. Temal oli seitsesada vürstisoost naist ja kolmsada liignaist; ta naised aga pöörasid tema südame. See sündis Saalomoni vanas eas, et ta naised pöörasid tema südame teiste jumalate poole; ta süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu, nagu oli olnud tema isa Taaveti süda. Saalomon käis siis siidonlaste jumalanna Astarte ja ammonlaste jäleduse Milkomi järel. Saalomon tegi kurja Issanda silmis ega käinud ustavalt Issanda järel nagu tema isa Taavet. Sel ajal ehitas Saalomon ohvrikünka Kemosele, moabide jäledusele, Jeruusalemma ees oleva mäe peale, ja Moolokile, ammonlaste jäledusele. Seda tegi ta kõigi oma võõramaalastest naiste heaks, kes suitsutasid ja ohverdasid oma jumalatele.

Aga Issand vihastas Saalomoni peale, et ta oma südame oli ära pööranud Issandast, Iisraeli Jumalast, kes oli ennast temale kaks korda ilmutanud ja oli temale andnud käsu selle asja pärast, et ta ei käiks teiste jumalate järel; ent tema ei olnud pidanud, mis Issand oli käskinud. Ja Issand ütles Saalomonile: 'Sellepärast et sinuga on nõnda sündinud ja et sa ei ole pidanud minu lepingut ja minu seadusi, mis ma sulle andsin, kisun ma tõesti kuningriigi sinult ja annan sinu sulastele.

Ja Jerobeam ja kogu rahvas tulid kolmandal päeval Rehabeami juurde, nagu kuningas oli käskinud, öeldes: 'Tulge kolmandal päeval tagasi mu juurde!' Ja kuningas vastas rahvale karmilt ning hülgas vanemate nõu, mis need olid andnud, ja kõneles neile nooremate nõu järgi, öeldes: 'Mu isa on teie ikke teinud rängaks, aga mina annan teie ikkele veel lisa. Mu isa karistas teid piitsadega, aga mina karistan teid okaspiitsadega.'

Ja Jerobeam ehitas ohvriküngastele kodasid ning seadis preestreid igasugu rahvast, kes ei olnud leviidid. Ja ta seadis kaheksanda kuu viieteistkümnendale päevale samasuguse püha, nagu oli Juudamaal, ja läks ise üles altarile; nõnda tegi ta Peetelis, et ohverdada vasikaile, mis ta oli teinud. Ja ta seadis Peetelis preestrid ohvriküngaste tarvis, mis ta oli teinud.

Kui kuningas kuulis jumalamehe sõnu, mis too hüüdis Peeteli altari poole, siis sirutas Jerobeam altari juurest oma käe välja ja hüüdis: 'Võtke ta kinni!' Aga käsi, mille ta sirutas tema poole, kuivetus ja ta ei suutnud seda tagasi tõmmata. Ja altar lõhkes ning tuhk pillutati altarilt, nagu oli tunnustäht, mille jumalamees oli andnud Issanda käsul.

Pärast seda lugu ei pöördunud Jerobeam ometi mitte oma kurjalt teelt, vaid seadis jälle ohvriküngaste preestreid igasugu rahvast; kes aga soovis, selle käe ta täitis ja see sai ohvrikünka preestriks. Ja see asi sai patuks Jerobeami soole, põhjuseks seda hukata ja maa pealt hävitada.

vaid sa oled teinud rohkem kurja kui kõik, kes enne sind on olnud, ja sa oled läinud ning valmistanud enesele teisi jumalaid ja valatud kujusid, et mind vihastada, ja oled mind heitnud oma selja taha, sellepärast, vaata, saadan mina Jerobeami soole õnnetuse ja hävitan Jerobeamilt meesolendid, niihästi orjad kui vabad Iisraelis, ja ma pühin Jerobeami soo järelt, otsekui pühitakse sõnnikut, kuni see lõpeb.

Ja ta annab Iisraeli ära Jerobeami pattude pärast, mis ta on teinud ja millega ta on saatnud Iisraeli pattu tegema.'

Ja kuningas Jerobeami, Nebati poja kaheksateistkümnendal aastal sai Juuda kuningaks Abijam. Tema valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli Maaka, Abisalomi tütar. Tema käis kõigis oma isa pattudes, mis too enne teda oli teinud; tema süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu, nagu oli olnud ta isa Taaveti süda.

Aasa tegi, mis õige oli Issanda silmis, nõnda nagu ta isa Taavet, ja ta kaotas maalt pühamu pordumehed ning kõrvaldas kõik ebajumalad, mis ta vanemad olid teinud. Tema kõrvaldas ka oma vanaema Maaka kui valitsejanna, sellepärast et too oli teinud Aðera häbikuju; Aasa hävitas tema häbikuju ja põletas selle Kidroni orus. Aga ohvrikünkaid ei kaotatud; ometi oli Aasa süda siiras Issanda vastu kogu ta eluaja.

Ja Naadab, Jerobeami poeg, sai Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Aasa teisel aastal; tema valitses Iisraeli üle kaks aastat. Tema tegi kurja Issanda silmis ja käis oma isa teedel ning tema patus, millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema.

Jerobeami pattude pärast, mis ta oli teinud ja millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema, sügava haavamise pärast, millega ta oli haavanud Issandat, Iisraeli Jumalat.

Juuda kuninga Aasa kolmandal aastal sai Ahija poeg Baesa Tirsas kuningaks kogu Iisraeli üle ja ta valitses kakskümmend neli aastat. Tema tegi kurja Issanda silmis ja käis Jerobeami teedel ning tema patus, millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema.

Kes Baesa omadest sureb linnas, selle söövad koerad, ja kes tal sureb väljal, selle söövad taeva linnud.'

Issanda sõna oli ju tulnud prohvet Jehu, Hanani poja läbi Baesa ja tema soo kohta kõige selle kurja pärast, mis ta oli teinud Issanda silmis, vihastades teda oma kätetööga ja saades nõnda Jerobeami soo sarnaseks, ja sellepärast et ta selle oli surmanud.

Nõnda hävitas Simri kogu Baesa soo Issanda sõna kohaselt, mis Issand oli rääkinud Baesa vastu prohvet Jehu läbi kõigi Baesa pattude pärast ja tema poja Eela pattude pärast, mis nad olid teinud ja millega nad Iisraeli olid saatnud pattu tegema, vihastades Issandat, Iisraeli Jumalat, oma ebajumalatega.

Ja kui Simri nägi, et linn oli vallutatud, siis ta läks kuningakoja torni, põletas tulega enese pealt kuningakoja ja suri oma pattude pärast, mis ta oli teinud, tehes kurja Issanda silmis, käies Jerobeami teel ja tema patus, mis too oli teinud, saates Iisraeli pattu tegema.

Aga Omri tegi kurja Issanda silmis; ta tegi rohkem kurja kui kõik need, kes enne teda olid olnud. Ta käis kõigil Nebati poja Jerobeami teedel ja tema pattudes, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema, vihastama Issandat, Iisraeli Jumalat, oma ebajumalatega.

Aga Ahab, Omri poeg, tegi kurja Issanda silmis, rohkem kui kõik need, kes enne teda olid olnud. Kas sellest veel vähe oli, et ta käis Nebati poja Jerobeami pattudes? Ta võttis naiseks Iisebeli, siidonlaste kuninga Etbaali tütre, ja läks ning teenis Baali ja kummardas teda. Ja ta püstitas Baalile altari Baali kotta, mille ta Samaariasse oli ehitanud. Ja Ahab valmistas Aðera kuju. Ahab tegi Issanda, Iisraeli Jumala vihastamiseks veel rohkem kui kõik Iisraeli kuningad, kes enne teda olid olnud.

ja kui Iisebel hävitas Issanda prohveteid, siis oli Obadja võtnud sada prohvetit ja peitnud need viiekümne kaupa koobastesse ning toitnud neid leiva ja veega.

Ja kui Ahab nägi Eelijat, siis küsis Ahab temalt: 'Kas sina oled see, kes saadab Iisraeli õnnetusse?' Ja ta vastas: 'Mina ei saada Iisraeli õnnetusse, küll aga sina ja su isa sugu, sest te jätate maha Issanda käsud ja sina käid baalide järel! Aga nüüd läkita käsk, et minu juurde Karmeli mäele kogutaks kogu Iisrael ja need nelisada viiskümmend Baali prohvetit ja nelisada Aðera prohvetit, kes söövad Iisebeli lauas!'

Ja Ahab jutustas Iisebelile kõik, mis Eelija oli teinud ja kuidas ta oli mõõgaga tapnud kõik prohvetid. Siis läkitas Iisebel käskjala Eelijale ütlema: 'Jumalad tehku minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu sündis kõigi nende hingedega!'

Aga tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles: 'Võta kätte, mine vastu Iisraeli kuningale Ahabile, kes on Samaarias! Vaata, ta on Naaboti viinamäel, kuhu ta läks, et võtta seda enesele. Räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Kas oled tapnud ja omastanud? Siis räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Samas paigas, kus koerad lakkusid Naaboti verd, lakuvad koerad ka su enese verd!' Ja Ahab küsis Eelijalt: 'Kas nüüd leidsid mind, mu vaenlane?' Ja ta vastas: 'Leidsin. Sellepärast et sa oled ennast müünud tegema, mis Issanda silmis on kuri. Vaata, ma lasen sulle tulla õnnetuse ja ma pühin sind ära, ma hävitan Ahabilt meesolendid, niihästi orjad kui vabad Iisraelis. Ja ma talitan sinu sooga nagu Nebati poja Jerobeami sooga ja nagu Ahija poja Baesa sooga, meelepaha pärast, mida sa mulle oled valmistanud, ja et sa oled saatnud Iisraeli pattu tegema. Aga Issand rääkis ka Iisebeli kohta, öeldes: Koerad söövad Iisebeli Jisreeli põllul. Kes Ahabi omadest sureb linnas, selle söövad koerad, ja kes sureb väljal, selle söövad taeva linnud.'

Tõesti, ei ole olnud Ahabi sarnast, kes enese müüs tegema, mis Issanda silmis on kuri, sellepärast et ta naine Iisebel teda kihutas. Ta talitas väga põlastusväärselt, käies ebajumalate järel, nagu olid teinud emorlased, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest. Aga kui Ahab kuulis neid sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, pani kotiriide ümber ihu ja paastus; ja ta magas kotiriides ning käis tasahilju. Ja tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles: 'Kas oled näinud, kuidas Ahab on ennast alandanud minu ees? Sellepärast et ta on ennast alandanud minu ees, ei saada ma temale õnnetust tema päevil; ma saadan tema soole õnnetuse ta poja päevil.'

Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid koerad tema verd ja hoorad pesid end selles, nagu oli olnud Issanda sõna, mis ta oli öelnud. Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?

Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud, tehes, mis õige oli Issanda silmis. Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel. Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.

Ahasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses Iisraelis kaks aastat. Tema tegi kurja Issanda silmis ning käis oma isa ja ema teed, ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema. Tema teenis Baali ja kummardas teda ning vihastas Issandat, Iisraeli Jumalat, täiesti nagu tema isa oli teinud.

Ja ta ütles kuningale: 'Nõnda ütleb Issand: Et sa läkitasid käskjalad küsima Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt, nagu ei oleks Iisraelis Jumalat, kellelt sõna küsida, siis ei astu sa enam alla voodist, kuhu sa oled läinud, vaid pead tõesti surema!' Ja ta suri Eelija räägitud Issanda sõna kohaselt. Ja tema asemel sai kuningaks Jooram, tema vend, sest temal ei olnud poega, Juuda kuninga Joorami, Joosafati poja teisel aastal.

Ja Jooram, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati kaheksateistkümnendal aastal ja ta valitses kaksteist aastat. Tema tegi kurja Issanda silmis, aga mitte nõnda nagu ta isa ja ema, sest ta kõrvaldas Baali samba, mille ta isa oli teinud. Ometi püsis ta Nebati poja Jerobeami pattudes, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema; neist ta ei loobunud.

Ja Iisraeli kuninga Joorami, Ahabi poja viiendal aastal, kui Joosafat oli olnud Juuda kuningas, sai Jooram, Joosafati poeg, Juuda kuningaks. Tema oli kuningaks saades kolmkümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaheksa aastat. Tema käis Iisraeli kuningate teed, nõnda nagu Ahabi sugu oli teinud, sest temal oli naiseks Ahabi tütar; ta tegi kurja Issanda silmis.

Ahasja oli kuningaks saades kakskümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas ühe aasta; ta ema nimi oli Atalja, Iisraeli kuninga Omri poja tütar. Tema käis Ahabi soo teed ja tegi kurja Issanda silmis, nõnda nagu Ahabi sugu, sest ta oli Ahabi soo väimees.

Ja kui ta jõudis sinna, vaata, siis istusid seal väepealikud. Ja ta ütles: 'Pealik, mul on sinule midagi rääkida!' Ja Jehu küsis: 'Kellele meie kõigi hulgast?' Ja ta vastas: 'Sinule, pealik!' Siis ta tõusis ja läks kotta; ja noor mees valas õli temale pähe ning ütles temale: 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen võidnud sind kuningaks Issanda rahvale Iisraelile! Sa pead maha lööma oma isanda Ahabi soo, et ma saaksin tasuda Iisebelile oma sulaste, prohvetite vere ja kõigi Issanda sulaste vere eest! Kogu Ahabi sugu peab hukkuma: ma hävitan Ahabil meesolendid, niihästi orjad kui vabad Iisraelis!

Ja Jehu tuli Jisreeli. Kui Iisebel seda kuulis, siis ta jumestas oma palge ja kaunistas pea ning vaatas aknast välja. Ja kui Jehu jõudis väravasse, siis küsis Iisebel: 'Kas on rahu, Simri, oma isanda tapja?' Ja Jehu tõstis oma silmad üles akna poole ja küsis: 'Kes on minu poolt? Kes?' Siis vaatas kaks-kolm hoovkondlast alla tema poole. Ja Jehu ütles: 'Kukutage ta alla!' Siis nad kukutasid Iisebeli alla ja ta veri pritsis seina ja hobuste peale; ja ta tallati ära. Siis Jehu läks sisse, sõi ja jõi ning ütles: 'Kandke nüüd hoolt selle neetu eest ja matke ta maha, sest ta on ikkagi kuninga tütar!' Nad läksid teda matma, aga ei leidnud temast muud kui pealuu, jalad ja kämblad. Ja nad tulid tagasi ning teatasid Jehule; ja tema ütles: 'See on see Issanda sõna, mis ta rääkis oma sulase, tisbelase Eelija läbi, kui ta ütles: Jisreeli põllul söövad koerad Iisebeli liha. Ja Iisebeli laip on nagu sõnnik väljal, Jisreeli põllul, nõnda et ükski ei saa öelda: See on Iisebel!'

Siis Jehu kogus kokku kogu rahva ja ütles neile: 'Ahab on Baali teeninud pisut, Jehu tahab teda teenida rohkem! Kutsuge siis nüüd minu juurde kõik Baali prohvetid, kõik ta teenrid ja kõik ta preestrid, ärgu puudugu ükski, sest mul on tuua Baalile suur ohver; ei jää elama ükski, kes puudub!' Aga Jehu tegi seda tagamõttega, et hukata Baali teenrid. Ja Jehu ütles: 'Pühitsege Baali püha!' Ja see kuulutati välja. Ja Jehu läkitas sõna kogu Iisraelisse; siis tulid kõik Baali teenrid, ükski mees ei jäänud tulemata. Ja nad läksid Baali kotta ning Baali koda sai täis otsast otsani. Ja ta ütles rõivakambri ülemale: 'Too riided kõigile Baali teenritele!' Ja too tõi neile riided. Siis läks Jehu koos Reekabi poja Joonadabiga Baali kotta ja ütles Baali teenritele: 'Otsige ja vaadake järele, et siin teie juures ei oleks mõnda Issanda sulast, vaid oleksid ainult Baali teenrid!' Siis läksid nad sisse tapa- ja põletusohvreid ohverdama; aga Jehu oli paigutanud õue kaheksakümmend meest, öeldes: 'Kui peaks pääsema mõni neist meestest, kelle ma toon teie kätte, siis jääb hing hinge vastu!'

Ja nad kiskusid maha Baali samba, kiskusid maha Baali koja ja tegid selle käimlaks tänapäevani.

Aga Jehu ei kandnud hoolt, et käia Issanda, Iisraeli Jumala Seaduse järgi kõigest oma südamest; ta ei loobunud Jerobeami patust, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.

Ta vaatas, ja ennäe, kuningas seisis samba juures, nagu oli viisiks, ja pealikud ning pasunapuhujad olid kuninga juures, kogu maa rahvas oli rõõmus ja puhus pasunaid. Siis käristas Atalja oma riided lõhki ja hüüdis: 'Vandenõu! Vandenõu!'

Joas tegi kogu oma eluaja, mis õige oli Issanda silmis, sest preester Joojada oli teda õpetanud. Aga ohvrikünkad ei kadunud, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.

Juuda kuninga Joase, Ahasja poja kahekümne kolmandal aastal sai Jooahas, Jehu poeg, Samaarias seitsmeteistkümneks aastaks Iisraeli kuningaks. Tema tegi kurja Issanda silmis ja jätkas Nebati poja Jerobeami patte, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema; neist ta ei loobunud.

Juuda kuninga Joase kolmekümne seitsmendal aastal sai Jooahase poeg Joas Samaarias kuueteistkümneks aastaks Iisraeli kuningaks. Tema tegi kurja Issanda silmis: ta ei loobunud ühestki Nebati poja Jerobeami patust, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema, vaid käis nendes.

Iisraeli kuninga Joase, Jooahase poja teisel aastal hakkas valitsema Juuda kuningas Amasja, Joase poeg. Ta oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Jooaddan, Jeruusalemmast. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, aga mitte nõnda nagu tema isa Taavet; ta tegi kõik nõnda, nagu tema isa Joas oli teinud. Ometi ei kadunud ohvrikünkad, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.

Juuda kuninga Amasja, Joase poja viieteistkümnendal aastal sai Jerobeam, Iisraeli kuninga Joase poeg, Samaarias kuningaks neljakümne üheks aastaks. Tema tegi kurja Issanda silmis; ta ei loobunud ühestki Nebati poja Jerobeami patust, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.

Iisraeli kuninga Jerobeami kahekümne seitsmendal aastal sai kuningaks Juuda kuninga Amasja poeg Asarja. Ta oli kuningaks saades kuusteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend kaks aastat; ta ema nimi oli Jekolja, Jeruusalemmast. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu tema isa Amasja oli teinud. Ometi ei kadunud ohvrikünkad, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel. Ja Issand nuhtles kuningat nõnda, et see jäi pidalitõbiseks kuni oma surmapäevani ja elas omaette kojas; aga Jootam, kuninga poeg, oli kojaülemaks ja mõistis kohut maa rahvale.

Juuda kuninga Asarja kolmekümne kaheksandal aastal sai Sakarja, Jerobeami poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks kuueks kuuks. Tema tegi kurja Issanda silmis, nõnda nagu tema isad olid teinud; ta ei loobunud Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.

Juuda kuninga Ussija kolmekümne üheksandal aastal sai kuningaks Sallum, Jaabesi poeg, ja ta valitses Samaarias ühe kuu. Siis tuli Tirsast Menahem, Gaadi poeg, tuli Samaariasse ja lõi Samaarias surnuks Sallumi, Jaabesi poja, ning sai tema asemel kuningaks.

Juuda kuninga Asarja kolmekümne üheksandal aastal sai Menahem, Gaadi poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks kümneks aastaks. Tema tegi kurja Issanda silmis; ta ei loobunud kogu oma eluajal neist Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.

Juuda kuninga Asarja viiekümnendal aastal sai Menahemi poeg Pekahja Samaarias Iisraeli kuningaks kaheks aastaks. Tema tegi kurja Issanda silmis, ta ei loobunud Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.

Juuda kuninga Asarja viiekümne teisel aastal sai Pekah, Remalja poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks kahekümneks aastaks. Tema tegi kurja Issanda silmis, ta ei loobunud Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.

Iisraeli kuninga Pekahi, Remalja poja teisel aastal sai Juuda kuningaks kuningas Ussija poeg Jootam. Ta oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat; ta ema nimi oli Jeruusa, Saadoki tütar. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, tehes kõigiti nõnda, nagu tema isa Ussija oli teinud. Ometi ei kadunud ohvrikünkad, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel; tema ehitas Issanda koja ülemise värava.

Pekahi, Remalja poja seitsmeteistkümnendal aastal sai kuningaks Aahas, Juuda kuninga Jootami poeg. Aahas oli kuningaks saades kakskümmend aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat. Tema ei teinud, mis õige oli Issanda, tema Jumala silmis, nõnda nagu tema isa Taavet, vaid käis Iisraeli kuningate teed ja laskis isegi oma poja käia läbi tule nende rahvaste jäledate tegude eeskujul, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest. Ta ohverdas ning suitsutas ohvrikünkail ja kõrgendikel ja iga halja puu all.

Juuda kuninga Aahase kaheteistkümnendal aastal sai Hoosea, Eela poeg, Samaarias Iisraeli kuningaks üheksaks aastaks. Tema tegi kurja Issanda silmis, ometi mitte nõnda nagu need Iisraeli kuningad, kes olid olnud enne teda.

Ja Iisraeli kuninga Hoosea, Eela poja kolmandal aastal sai kuningaks Hiskija, Juuda kuninga Aahase poeg. Tema oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Abi, Sakarja tütar. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta isa Taavet oli teinud. Tema kõrvaldas ohvrikünkad, purustas sambad, raius maha viljakustulbad ja pihustas vaskmao, mille Mooses oli teinud; sest kuni nende päevadeni olid Iisraeli lapsed suitsutanud sellele; seda kutsuti Nehustaniks. Tema lootis Issanda, Iisraeli Jumala peale ja tema sarnast ei olnud kõigi Juuda kuningate hulgas, kes olid enne või pärast teda. Tema kiindus Issandasse ega lahkunud tema järelt, vaid pidas tema käske, mis Issand oli Moosesele andnud.

Siis läkitas Juuda kuningas Hiskija Laakisesse Assuri kuningale ütlema: 'Ma olen pattu teinud. Mine mu kallalt ära! Mis sa mulle peale paned, seda ma tahan kanda!' Ja Assuri kuningas pani Juuda kuninga Hiskija peale kolmsada talenti hõbedat ja kolmkümmend talenti kulda. Ja Hiskija andis kõik Issanda kojas ja kuningakoja varanduste hulgas leiduva hõbeda. Sel korral raius Hiskija ära Issanda templi uksed ja piidad, mis Juuda kuningas Hiskija ise oli karranud, ja andis need Assuri kuningale.

Ja kui Hiskija oli neid kuulda võtnud, siis ta näitas neile kogu oma varaaita, hõbedat ja kulda, kalleid rohte ja parimat õli ja oma sõjariistade kambrit ja kõike, mis ta varanduste hulgas leidus; Hiskija ei jätnud neile midagi näitamata oma kojas ja kogu oma valdusalal. Aga prohvet Jesaja tuli kuningas Hiskija juurde ja küsis temalt: 'Mida need mehed rääkisid ja kust nad su juurde tulid?' Ja Hiskija vastas: 'Nad tulid kaugelt maalt, Paabelist.' Siis ta küsis: 'Mida nad su kojas nägid?' Ja Hiskija vastas: 'Nad nägid kõike, mis mu kojas on; ma ei jätnud neile midagi näitamata oma varanduste hulgast.' Siis Jesaja ütles Hiskijale: 'Kuule Issanda sõna: Vaata, päevad tulevad, kui kõik, mis sul kojas on ja mis su vanemad tänapäevani on kogunud, viiakse ära Paabelisse. Mitte midagi ei jää järele, ütleb Issand.

Manasse oli kuningaks saades kaksteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Hefsiba. Tema tegi kurja Issanda silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest. Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mille ta isa Hiskija oli hävitanud, ja ta püstitas altareid Baalile, valmistas Aðera kuju, nõnda nagu Iisraeli kuningas Ahab oli teinud, ja ta kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid. Tema ehitas altareid Issanda kotta, kuigi Issand oli öelnud: 'Jeruusalemma panen ma oma nime.' Tema ehitas altareid kõigile taevavägedele Issanda koja kumbagi õue. Tema laskis oma poja tulest läbi käia, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, seadis vaimudemanajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Issanda silmis ja vihastas teda. Tema paigutas kotta Aðera nikerdatud kuju, mille ta oli valmistanud, kuigi Issand oli öelnud Taavetile ja ta pojale Saalomonile: 'Siia kotta ja Jeruusalemma, mille ma olen valinud kõigist Iisraeli suguharudest, panen ma oma nime igaveseks ajaks.

Manasse valas ka väga palju süütut verd, kuni ta Jeruusalemma oli täitnud äärest ääreni lisaks oma patule, millega ta saatis Juuda pattu tegema, tegema kurja Issanda silmis.

Aamon oli kuningaks saades kakskümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaks aastat; ta ema nimi oli Mesullemet, Haarusi tütar Jotbast. Tema tegi kurja Issanda silmis, nõnda nagu tema isa Manasse oli teinud. Tema käis kõiki neid teid, mida tema isa oli käinud, ja ta teenis neid ebajumalaid, keda tema isa oli teeninud, ja ta kummardas neid. Tema jättis maha Issanda, oma vanemate Jumala, ega käinud Issanda teed.

Joosija oli kuningaks saades kaheksa aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolmkümmend üks aastat; ta ema nimi oli Jediida, Adaja tütar Boskatist. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, ja käis kõigiti oma isa Taaveti teed, kaldumata paremale või vasakule.

Ja ülempreester Hilkija ütles kirjutaja Saafanile: 'Ma leidsin Issanda kojast Seaduse raamatu.' Ja Hilkija andis raamatu Saafanile ning tema luges seda. Siis tuli kirjutaja Saafan kuninga juurde ja tõi kuningale sõna ning ütles: 'Su sulased on raha, mis kojas leidus, toonud ja andnud tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda koda.' Ja kirjutaja Saafan teatas kuningale ning ütles: 'Preester Hilkija andis mulle raamatu.' Ja Saafan luges sellest kuningale ette. Aga kui kuningas kuulis Seaduse raamatu sõna, siis ta käristas oma riided lõhki. Ja kuningas andis käsu preester Hilkijale ja Ahikamile, Saafani pojale, ja Akborile, Miikaja pojale, ja kirjutaja Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes: 'Minge küsitlege Issandat minu ning rahva ja kogu Juuda nimel selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis on süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud kuulda selle raamatu sõnu, et teha kõige selle järgi, mis meie jaoks on kirjutatud!'

Altarid, mis Juuda kuningad olid teinud ning mis olid Aahase ülaruumi katusel, ja altarid, mis Manasse oli teinud Issanda koja kumbagi õue, kiskus kuningas maha, lõhkus sealt ja viskas nende rusud Kidroni orgu. Ja kuningas rüvetas need ohvrikünkad, mis olid ida pool Jeruusalemma, lõuna pool Hävitusemäge, mis Iisraeli kuningas Saalomon oli ehitanud Astartele, siidonlaste jäledusele, ja Kemosele, moabide jäledusele, ja Milkomile, ammonlaste vastikule ebajumalale. Ta purustas sambad ja raius maha viljakustulbad ning täitis nende asemed inimluudega.

Ja Joosija pühkis ära ka vaimudemanajad ja ennustajad, teeravid ja ebajumalad ja kõik jäledused, mida nähti Juudamaal ja Jeruusalemmas, et täide viia Seaduse sõnu, mis olid kirjutatud raamatus, mille preester Hilkija leidis Issanda kojast. Enne teda ei olnud tema sarnast kuningat, kes oleks nõnda pöördunud Issanda poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest täiesti Moosese Seaduse kohaselt; ja pärast teda ei ole tõusnud tema sarnast. Ometi ei pöördunud Issand oma suurest tulisest vihast, kui viha kord oli süttinud põlema Juuda vastu kõige selle vihastusväärse pärast, millega Manasse teda oli vihastanud.

Jooahas oli kuningaks saades kakskümmend kolm aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolm kuud; ta ema nimi oli Hamutal, Jeremija tütar Libnast. Tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta vanemad olid teinud.

Joojakim oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; ta ema nimi oli Sebidda, Pedaja tütar Ruumast. Tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta vanemad olid teinud.

Joojakin oli kuningaks saades kaheksateist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolm kuud; ta ema nimi oli Nehusta, Elnatani tütar Jeruusalemmast. Tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta isa oli teinud.

Ja ta viis sealt ära kõik Issanda koja varandused ja kuningakoja varandused ning lõhkus kõik kuldriistad, mis Iisraeli kuningas Saalomon oli teinud Issanda templisse - nõnda nagu Issand oli ütelnud. Ja ta viis vangi kogu Jeruusalemma, samuti kõik vürstid ja kõik võitlusvõimelised mehed, kümme tuhat vangi, ja kõik sepad ja ehitustöölised; ei jäänud järele muid kui ainult tähtsuseta maarahvast. Ja ta viis Joojakini Paabelisse vangi; samuti viis ta Jeruusalemmast Paabelisse vangi kuninga ema ja kuninga naised, tema teenrid ja maa võimukandjad. Ka kõik sõjamehed, arvult seitse tuhat, ja sepad ja ehitustöölised, arvult tuhat, kõik tublid ja võitlusvõimelised mehed, viis Paabeli kuningas Paabelisse vangi.

Sidkija oli kuningaks saades kakskümmend üks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; ta ema nimi oli Hamutal, Jeremija tütar Libnast. Tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu Joojakim oli teinud. Jah, Issanda vihastamiseks sündis see nõnda Jeruusalemmas ja Juudas, kuni ta heitis nad ära oma palge eest.

Ja nad võtsid kuninga kinni ning viisid ta Paabeli kuninga juurde Riblasse ja mõistsid tema üle kohut. Ja nad tapsid Sidkija pojad tema silme ees. Sidkija silmad tehti pimedaks ja ta aheldati vaskahelaisse ning viidi Paabelisse.

Nõnda suri Saul oma truudusetuse pärast, mida ta oli osutanud Issanda vastu, sellepärast et ta ei olnud tähele pannud Issanda sõna, samuti sellepärast, et ta oli nõu küsinud surnu vaimult ega olnud nõu küsinud Issandalt. Seepärast laskis ta tema surra ja andis kuningriigi Taavetile, Iisai pojale.

Ja kogu Iisrael kogunes Taaveti juurde Hebronisse, öeldes: 'Vaata, me oleme sinu luu ja liha! Juba varem, siis kui Saul oli kuningas, olid sina Iisraeli väljaviijaks ja tagasitoojaks. Ja sinule on Issand, su Jumal, öelnud: Sina pead hoidma mu Iisraeli rahvast kui karjane ja sina pead olema mu Iisraeli rahva vürst!'

Issand, Iisraeli Jumal, valis mind küll kõigest mu isa perest, et ma oleksin igavesti Iisraeli kuningas. Sest ta valis vürstiks Juuda ja Juuda soost mu isa pere. Ja mu isa poegade hulgast meeldisin mina temale, et ta mind tõstis kogu Iisraeli kuningaks. Ja kõigist minu poegadest, aga Issand on mulle palju poegi andnud, on ta valinud mu poja Saalomoni istuma Issanda kuningriigi aujärjele, Iisraeli üle valitsema.

Ja ta ütles mulle: Saalomon, su poeg, ehitab mu koja ja mu õued, sest ma olen valinud tema enesele pojaks ja ma tahan olla temale isaks. Ja mina kinnitan tema kuningriigi igaveseks ajaks, kui ta kindlaks jääb ja täidab mu käske ja seadlusi nõnda nagu praegu. Ja nüüd, kogu Iisraeli, Issanda koguduse silma ees ja meie Jumala kuuldes ma ütlen: Pange tähele ja täitke kõiki Issanda, oma Jumala käske, et võiksite omaks pidada seda head maad ja jätta see pärandiks igaveseks ajaks oma lastele pärast teid!

Taavet, Iisai poeg, valitses kogu Iisraeli üle. Ja aega, mis ta Iisraelis valitses, oli nelikümmend aastat; Hebronis valitses ta seitse aastat ja Jeruusalemmas valitses ta kolmkümmend kolm aastat. Siis ta suri kõrges vanuses, tal oli olnud küllalt päevi, rikkust ja au, ja tema poeg Saalomon sai tema asemel kuningaks.

Ja Saalomon, Taaveti poeg, osutus tugevaks oma kuningriigis, ja Issand, tema Jumal, oli temaga ning tegi ta väga suureks. Ja Saalomon andis käsu kogu Iisraelile, tuhande- ja sajapealikuile, kohtumõistjaile ja kõigile juhtidele kogu Iisraelis, perekondade peameestele, ja Saalomon ning terve kogudus koos temaga läksid ohvrikünkale, mis oli Gibeonis, sest seal oli Jumala kogudusetelk, mille Issanda sulane Mooses kõrbes oli teinud. Ometi oli Taavet toonud Jumala laeka Kirjat-Jearimist paika, mille Taavet selleks oli valmistanud; sest ta oli Jeruusalemmas selle jaoks telgi üles löönud.

Siis ta astus Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed välja. Saalomon oli valmistanud vasklava, viis küünart pika, viis küünart laia ja kolm küünart kõrge, ja oli selle pannud keset õue. Ja ta astus selle peale, heitis põlvili kogu Iisraeli koguduse nähes, sirutas oma käed taeva poole ja ütles: 'Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole taevas ega maa peal, sina pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest,

Kui Saalomon oma palve oli lõpetanud, siis tuli taevast tuli ja põletas põletusohvri ja tapaohvrid, ja Issanda auhiilgus täitis koja. Ja preestrid ei võinud minna Issanda kotta, sest Issanda auhiilgus oli täitnud Issanda koja. Ja kui kõik Iisraeli lapsed nägid, kuidas tuli alla tuli ja Issanda auhiilgus oli koja kohal, siis heitsid nad silmili maha kivipõrandale, kummardasid ja tänasid Issandat, et tema on hea, et tema heldus kestab igavesti. Siis ohverdasid kuningas ja kogu rahvas Issanda ees tapaohvreid. Kuningas Saalomon ohverdas tapaohvriks kakskümmend kaks tuhat veist ning sada kakskümmend tuhat lammast ja kitse; nõnda pühitsesid nad, kuningas ja kogu rahvas, Jumala koja.

siis ilmutas Issand ennast öösel Saalomonile ja ütles temale: 'Ma olen kuulnud su palvet ja olen valinud selle paiga enesele ohvrikojaks. Vaata, kui ma sulen taeva, nõnda et vihma ei saja, ja vaata, kui ma käsin rohutirtse maa paljaks süüa, või kui ma läkitan oma rahva kallale katku, ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.

Ja kuningas Rehabeam kindlustas ennast Jeruusalemmas ning valitses edasi; sest Rehabeam oli kuningaks saades olnud nelikümmend üks aastat vana ja ta valitses seitseteist aastat Jeruusalemmas, linnas, mille Issand kõigist Iisraeli suguharudest oli valinud, et panna sinna oma nimi; ta ema oli ammonlanna Naama. Aga ta tegi kurja, sest ta ei valmistanud oma südant Issandat otsima.

Abija ja ta rahvas lõid neid suuresti ja Iisraelist langes mahalööduina viissada tuhat valitud meest.

Jerobeam aga ei saanud Abija päevil enam jõudu koguda, sest Issand lõi teda, nõnda et ta suri.

Aasa tegi, mis hea ja õige oli Issanda, tema Jumala silmis. Tema kõrvaldas võõrad altarid ja ohvrikünkad, murdis sambad katki ja raius viljakustulbad tükkideks. Tema käskis Juudat otsida Issandat, nende vanemate Jumalat, ja täita Seadust ning käske. Tema kõrvaldas kõigist Juuda linnadest ohvrikünkad ja suitsutusaltarid; tema ajal oli kuningriigil rahu.

Aga ohvrikünkad ei kadunud Iisraelist; ometi oli Aasa süda siiras kogu ta eluaja.

Aga Aasa sai nägijale pahaseks ja pani ta vangihoonesse, sest selle kõne pärast oli tal viha tema vastu. Aasa kohtles sel ajal mõningaid rahva hulgast julmalt.

Oma kolmekümne üheksandal valitsemisaastal hakkas Aasa jalgu põdema ja tema haigus oli väga raske. Aga oma haiguseski ei otsinud ta Issandat, vaid arste.

Ja Issand oli Joosafatiga, sest ta käis oma isa Taaveti varasematel teedel ega otsinud baale, vaid ta otsis oma isa Jumalat ja käis tema käskude järgi ega teinud nagu Iisrael. Issand kinnitas kuningriigi tema kätte ja kogu Juuda tõi Joosafatile ande; ja tal oli palju rikkust ning au. Issanda teedel olles oli ta süda julge ja peale selle kõrvaldas ta Juudast veel ohvrikünkad ja viljakustulbad.

Aga Miika ütles: 'Seepärast kuulge Issanda sõna! Ma nägin Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat temast paremal ja vasakul pool. Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, Iisraeli kuningat, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa. Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas? Tema vastas: Ma lähen ja olen vale vaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda! Ja nüüd, vaata, Issand on pannud vale vaimu nende sinu prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.'

Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: 'Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?' Ja Miika vastas: 'Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!' Siis ütles Iisraeli kuningas: 'Võtke Miika ja viige ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde ning öelge: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!' Aga Miika ütles: 'Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud!' Ja ta ütles veel: 'Kuulge, kõik rahvad!'

Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Ja kuningas ütles sõjavankri juhile: 'Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!' Kuid taplus üha ägenes sel päeval ja Iisraeli kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu kuni õhtuni; aga päikeseloojaku ajal ta suri.

Ja pärast seda astus Juuda kuningas Joosafat ühendusse Iisraeli kuninga Ahasjaga, kes tegi õelat tööd. Ta ühines temaga laevu ehitama, mis pidid minema Tarsisesse; nad ehitasid laevu Esjon-Geberis. Aga Elieser, Dodavahu poeg Maaresast, kuulutas prohvetlikult Joosafati vastu, öeldes: 'Sellepärast, et sa oled liitunud Ahasjaga, purustab Issand su töö!' Ja laevad hukkusid ega saanudki minna Tarsisesse.

Jooram oli kuningaks saades kolmkümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaheksa aastat. Aga ta käis Iisraeli kuningate teed, nõnda nagu Ahabi sugu oli teinud, sest tal oli Ahabi tütar naiseks; ja ta tegi kurja Issanda silmis.

Ja Issand äratas Joorami vastu vilistite ja araablaste vaimu, kes asusid etiooplaste naabruses, ja need tulid üles Juudasse, tungisid sisse ja viisid ära kogu varanduse, mis leidus kuningakojas, ka tema pojad ja naised, nõnda et temale ei jäänud muud poega kui Jooahas, tema kõige noorem poeg. Ja pärast kõike seda nuhtles Issand teda ravimatu sisikonnahaigusega: aja jooksul, kahe aasta möödudes, tuli ta sisikond haiguse tõttu välja ja ta suri pahaloomulisse haigusesse. Aga tema rahvas ei põletanud tema auks koolnusuitsutust, nagu oli põletatud tema vanemate auks.

Ahasja oli kuningaks saades kakskümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas ühe aasta; ta ema nimi oli Atalja, Omri tütar. Temagi käis Ahabi soo teedel, sest ta ema oli temale nõuandjaks süütegude kordasaatmisel. Ta tegi kurja Issanda silmis, nõnda nagu Ahabi sugu, sest nemad olid tema nõuandjad pärast ta isa surma, hukatuseks temale.

Siis ta otsis Ahasjat; too võeti kinni Samaarias, kus ta ennast varjas. Ta viidi Jehu juurde ja surmati. Ja ta maeti maha, sest nad ütlesid: 'Tema on selle Joosafati pojapoeg, kes otsis Issandat kõigest oma südamest.' Ja Ahasja sool ei olnud kedagi, kes oleks suutnud valitseda.

Kui Atalja kuulis jooksva ja kuningat ülistava rahva häält, siis tuli ta rahva juurde Issanda kotta. Ta vaatas, ja ennäe, kuningas seisis samba juures sissekäigu ligidal. Pealikud ja pasunapuhujad olid kuninga juures, kogu maa rahvas oli rõõmus ja puhus pasunaid, ja lauljad mänguriistadega juhatasid kiituslaulu. Siis käristas Atalja oma riided lõhki ja hüüdis: 'Vandenõu! Vandenõu!'

Ja Joojada tegi lepingu iseenese ja kogu rahva ning kuninga vahel, et nad tahavad olla Issanda rahvas. Siis läks kogu rahvas Baali kotta ja nad kiskusid selle maha; nad purustasid selle altarid ja kujud ning tapsid Mattani, Baali preestri, altarite ees. Siis Joojada seadis valvurid Issanda kojale, leviitpreestrite juhatuse alla, keda Taavet Issanda kojale oli jaotanud, et ohverdataks Issandale põletusohvreid, nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, Taaveti korralduse kohaselt rõõmu ja lauluga.

Joas oli kuningaks saades seitse aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas nelikümmend aastat; ta ema nimi oli Sibja, Beer-Sebast. Joas tegi, mis õige oli Issanda silmis preester Joojada kõigil elupäevil.

Siis täitis Jumala Vaim Sakarja, preester Joojada poja, ja tema astus rahva ette ning ütles neile: 'Nõnda ütleb Jumal: Mispärast te astute üle Issanda käskudest? See ei õnnestu teil! Et te olete Issanda maha jätnud, siis jätab tema teid maha.' Aga nad pidasid tema vastu vandenõu ja viskasid tema kuninga käsul Issanda koja õues kividega surnuks. Kuningas Joas ei mõelnud armastusele, mida Sakarja isa Joojada temale oli osutanud, vaid tappis tema poja. Ja too ütles surres: 'Issand näeb ja tasub!'

Amasja oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Jooaddan, Jeruusalemmast. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, aga mitte siirast südamest.

Ja alates sellest ajast, kui Amasja taganes Issanda järelt, peeti Jeruusalemmas tema vastu vandenõu. Ta põgenes Laakisesse, aga nad läkitasid mehed Laakisesse temale järele ja surmasid ta seal.

Ussija oli kuningaks saades kuusteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend kaks aastat; ta ema nimi oli Jekolja, Jeruusalemmast. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu tema isa Amasja oli teinud. Ta otsis Jumalat, niikaua kui elas Sakarja, kes oli arukas Jumala nägemises; ja niikaua kui ta otsis Issandat, andis Jumal temale edu.

Aga kui ta oli saanud vägevaks, läks ta süda ülbeks, nõnda et ta talitas kõlvatult ja murdis truudust Issandale, oma Jumalale: ta läks Issanda templisse suitsutama suitsutusaltaril. Siis läks preester Asarja tema järel sisse ja koos temaga kaheksakümmend Issanda preestrit, kõik tublid mehed. Nemad astusid kuningas Ussijale vastu ning ütlesid temale: 'Pole sinu asi, Ussija, Issandale suitsutada, vaid see on preestrite, Aaroni poegade asi, kes on pühitsetud suitsutama. Mine pühamust välja, sest sa oled üle astunud ja see ei tule sulle auks Issandalt Jumalalt!' Siis vihastus Ussija, kel oli parajasti käes suitsutuspann suitsutamiseks; ja kui ta preestrite pärast vihastus, lõi Issanda kojas suitsutusaltari juures preestrite nähes ta laubal välja pidalitõbi. Ja kui ülempreester Asarja ja kõik preestrid vaatasid tema poole, vaata, siis oli ta laubal pidalitõbi. Siis nad ajasid ta sealt kiiresti ära, ja ka tema ise tõttas välja, sest Issand oli teda löönud. Ja kuningas Ussija oli pidalitõbine kuni oma surmapäevani ning elas pidalitõbisena omaette kojas, sest teda hoiti Issanda kojast eemal. Ja Jootam, tema poeg, valitses kuningakoja üle ning mõistis kohut maa rahvale.

Jootam oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat; ta ema nimi oli Jeruusa, Saadoki tütar. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta isa Ussija oli teinud, ainult ta ei tunginud Issanda templisse. Aga rahvas talitas veelgi kõlvatult.

Aahas oli kuningaks saades kakskümmend aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat. Tema ei teinud, mis õige oli Issanda silmis, nõnda nagu tema isa Taavet, vaid käis Iisraeli kuningate teedel ja tegi ka valatud kujusid baalidele. Ja see oli tema, kes suitsutas Ben-Hinnomi orus ja laskis oma pojad käia läbi tule nende rahvaste jäledate tegude eeskujul, kelle Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.

Aga isegi sel ajal, kui teda rõhuti, murdis ta üha truudust Issandale, seesama kuningas Aahas. Siis ta ohverdas Damaskuse jumalatele, kes teda olid löönud, ja ütles: 'Kuna Süüria kuningate jumalad neid aitavad, siis ma ohverdan neile, et nad mindki aitaksid!' Aga need saidki komistuseks temale ja kogu Iisraelile. Ja Aahas kogus kokku Jumala koja riistad ja raius katki Jumala koja riistad; ta sulges Issanda koja uksed ja tegi enesele altarid igasse Jeruusalemma nurka. Ja ta tegi igasse Juuda linna ohvrikünkaid teistele jumalatele suitsutamiseks ning ärritas Issandat, oma vanemate Jumalat.

Hiskija oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Abija, Sakarja tütar. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta isa Taavet oli teinud. Oma valitsemise esimese aasta esimeses kuus avas ta Issanda koja uksed ja parandas need.

Aga kuningas Hiskija ja prohvet Jesaja, Aamotsi poeg, palvetasid selle pärast ja kisendasid taeva poole. Siis Issand läkitas ingli, kes hävitas kõik sõjakangelased, pealikud ja vürstid Assuri kuninga leeris, ja too pidi minema tagasi oma maale, silmad häbi täis. Ja kui ta läks oma jumala kotta, siis ta oma lihased järeltulijad lõid tema seal mõõgaga maha. Nõnda päästis Issand Hiskija ja Jeruusalemma elanikud Assuri kuninga Sanheribi käest ja kõigi käest ja andis neile rahu ümberkaudu. Ja paljud tõid Jeruusalemma ande Issandale ja kalleid asju Juuda kuningale Hiskijale; ja ta tõusis pärast seda kõigi rahvaste silmis.

Ja samuti siis, kui Paabeli vürstide vahemehed olid läkitatud tema juurde küsima tunnustähe asjas, mis maal oli aset leidnud, laskis Jumal teda vabalt toimida, kusjuures ta pani teda proovile, et teada saada kõike, mis tal südames oli.

Manasse oli kuningaks saades kaksteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend viis aastat. Tema tegi kurja Issanda silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, kelle Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest. Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mis ta isa Hiskija oli maha kiskunud, ja ta püstitas altareid baalidele, valmistas Aðera kujusid ja kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid. Tema ehitas altareid Issanda kotta, kuigi Issand oli öelnud: 'Jeruusalemmas peab minu nimi olema igavesti!' Tema ehitas altareid kõigile taevavägedele Issanda koja kumbagi õue. Tema laskis oma pojad tulest läbi käia Ben-Hinnomi orus, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, nõidus ning seadis vaimudemanajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Issanda silmis ja vihastas teda. Tema paigutas Jumala kotta nikerdatud ebajumalakuju, mille ta oli valmistanud, kuigi Jumal oli öelnud Taavetile ja ta pojale Saalomonile: 'Siia kotta ja Jeruusalemma, mille ma olen valinud kõigist Iisraeli suguharudest, panen ma oma nime igaveseks ajaks. Ma ei vii enam Iisraeli jalga ära sellelt maalt, mille ma olen määranud teie vanemaile, kui nad ainult panevad tähele ja teevad kõike, mida ma Moosese läbi neid olen käskinud, mis puutub kogu Seadusesse, määrustesse ja seadlustesse.' Aga Manasse ahvatles Juuda ja Jeruusalemma elanikke tegema rohkem kurja, kui tegid need paganad, kelle Issand oli hävitanud Iisraeli laste eest.

Ja Issand rääkis Manassele ja tema rahvale, aga nemad ei pannud tähele. Siis tõi Issand nende kallale Assuri kuninga sõjaväepealikud ja need võtsid Manasse kinni peiduurkas, sidusid ta vaskahelatega ja viisid Paabelisse. Aga kui tal kitsas käes oli, siis ta püüdis leevendada Issanda, oma Jumala palet ja alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees. Ja kui ta palvetas tema poole, siis andis Jumal temale järele, kuulis ta anumist ja tõi tema tagasi Jeruusalemma, ta oma kuningriiki. Siis mõistis Manasse, et Issand on Jumal.

Ta kõrvaldas võõrad jumalad ja kuju Issanda kojast, samuti kõik altarid, mis ta oli ehitanud Issanda koja mäele ja Jeruusalemma, ja viskas need linnast välja. Ja ta seadis korda Issanda altari ning ohverdas selle peal tänu- ja kiituseohvreid, ja andis Juudale käsu teenida Issandat, Iisraeli Jumalat. Ometi ohverdas rahvas veelgi ohvriküngastel, kuigi Issandale, oma Jumalale.

Aamon oli kuningaks saades kakskümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaks aastat. Tema tegi kurja Issanda silmis, nõnda nagu tema isa Manasse oli teinud. Aamon ohverdas kõigile nikerdatud kujudele, mis ta isa Manasse oli teinud, ja teenis neid. Aga ta ei alandanud ennast Issanda ees, nõnda nagu tema isa Manasse oli ennast alandanud, vaid tema, Aamon, suurendas süüd.

Joosija oli kuningaks saades kaheksa aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolmkümmend üks aastat. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, ja käis oma isa Taaveti teedel ega kaldunud paremale või vasakule. Oma valitsemise kaheksandal aastal, kuigi ta oli alles noor, hakkas ta otsima oma isa Taaveti Jumalat; ja kaheteistkümnendal aastal hakkas ta puhastama Juudat ja Jeruusalemma ohvriküngastest, viljakustulpadest ning nikerdatud ja valatud kujudest. Tema juuresolekul kisti maha baalide altarid; ta lõi katki suitsutusaltarid, mis olid ülal nende peal, purustas viljakustulbad ning nikerdatud ja valatud kujud, pihustas ja puistas need nende haudade peale, kes neile olid ohverdanud.

Ja Hilkija võttis sõna ning ütles kirjutaja Saafanile: 'Ma leidsin Issanda kojast Seaduse raamatu.' Ja Hilkija andis raamatu Saafanile. Ja Saafan viis raamatu kuningale ja tõi kuningale ka veel sõna, öeldes: 'Su sulased on teinud kõik, mis nende kätte oli antud. Raha, mis leidus Issanda kojas, on toodud ja antud ülevaatajaile ning töötegijaile.' Ja kirjutaja Saafan teatas kuningale ning ütles: 'Preester Hilkija andis mulle raamatu.' Ja Saafan luges sellest kuningale ette. Aga kui kuningas kuulis Seaduse sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki. Ja kuningas andis käsu Hilkijale ja Ahikamile, Saafani pojale, ja Abdonile, Miika pojale, ja kirjutaja Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes: 'Minge küsitlege Issandat minu ning Iisraelist ja Juudast ülejäänute nimel leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis meie peale on valatud, sellepärast et meie vanemad ei ole tähele pannud Issanda sõna ega ole teinud kõike nõnda, nagu selles raamatus on kirjutatud!'

Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma saadan sellele paigale ja selle elanikele õnnetuse, kõik need sajatused, mis on kirja pandud selles raamatus, mida Juuda kuningale ette loeti, sellepärast et nad jätsid minu maha ja suitsutasid teistele jumalatele, et mind vihastada oma igasugu kätetöödega, sellepärast valatakse ka minu tuline viha selle paiga peale ja see ei kustu mitte. Aga Juuda kuningale, kes teid läkitas Issandat küsitlema, öelge nõnda: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, sõnadest, mis sa oled kuulnud: Et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Jumala ees, kui sa kuulsid tema sõnu selle paiga ja selle elanike kohta, et sa alandasid ennast minu ees, käristasid oma riided lõhki ja nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Issand.

Ja kuningas astus oma kohale ja tegi Issanda ees lepingu, et nad käivad Issanda järel ja peavad tema käske, manitsusi ja määrusi kõigest südamest ja kõigest hingest, et täita selle Seaduse sõnu, mis sellesse raamatusse oli kirjutatud. Ja ta seadis selle lepingu alla kõik, kes leiti Jeruusalemmast ja Benjaminist. Ja Jeruusalemma elanikud täitsid Jumala, oma vanemate Jumala lepingut. Ja Joosija kõrvaldas kõik jäledused kõigist Iisraeli laste maakondadest ja pani kõik, kes elasid Iisraelis, teenima Issandat, nende Jumalat. Niikaua kui ta elas, ei taganenud nad Issandast, oma vanemate Jumalast.

Jooahas oli kuningaks saades kakskümmend kolm aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolm kuud.

Joojakim oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; tema tegi kurja Issanda, oma Jumala silmis.

Joojakin oli kuningaks saades kaheksateist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolm kuud ja kümme päeva; tema tegi kurja Issanda silmis.

Ja aastavahetusel läkitas kuningas Nebukadnetsar talle järele ja laskis ta koos Issanda koja kalliste riistadega tuua Paabelisse, ja tõstis tema venna Sidkija Juuda ja Jeruusalemma kuningaks.

Sidkija oli kuningaks saades kakskümmend üks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat. Tema tegi kurja Issanda, oma Jumala silmis; ta ei alandanud ennast prohvet Jeremija ees, kes rääkis Issanda käsul. Ta hakkas vastu ka kuningas Nebukadnetsarile, kes teda oli vannutanud Jumala juures; ja tema tegi oma kaela kangeks ja südame kõvaks ega pöördunud Issanda, Iisraeli Jumala poole. Nõndasamuti ka kõik Juuda vürstid, preestrid ja rahvas lisasid üha üleastumisi paganate igasugu jäleduste eeskujul ja rüvetasid Issanda koja, mille ta Jeruusalemmas oli pühitsenud.

Aga nad pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema prohvetitega, kuni Issanda viha tõusis oma rahva vastu, nõnda et enam ei olnud abi. Siis ta tõi nende kallale kaldealaste kuninga ja see tappis mõõgaga nende noored mehed nende pühas paigas ega andnud armu poisile ega tüdrukule, vanale ega raugale - Issand andis kõik tema kätte. Ja kõik Jumala koja riistad, suured ja väikesed, ja Issanda koja varandused ja kuninga ning tema vürstide varandused - need kõik viis ta Paabelisse. Ja nad põletasid Jumala koja, kiskusid maha Jeruusalemma müüri, põletasid tulega kõik selle paleed ja hävitasid kõik selle kallid asjad. Ja kes olid mõõgast üle jäänud, need viis ta Paabelisse vangi ja need said orjadeks temale ja ta poegadele kuni Pärsia kuningriigi valitsuse alguseni - et läheks täide Issanda sõna Jeremija suust -, kuni maa oli hüvitanud oma pidamata jäetud hingamispäevad: kõik laastatud oleku päevad olid hingamiseks, kuni seitsekümmend aastat sai täis.

Aga Pärsia kuninga Koorese esimesel aastal - et läheks täide Issanda sõna Jeremija suust - äratas Issand Pärsia kuninga Koorese vaimu, nõnda et ta laskis kogu oma kuningriigis kuulutada ja ka kirjalikult öelda: 'Nõnda ütleb Koores, Pärsia kuningas: Issand, taevaste Jumal, on andnud mulle kõik kuningriigid maa peal ja tema on mind käskinud ehitada temale koja Juudas olevas Jeruusalemmas. Kes iganes teie hulgas on tema rahvast, sellega olgu Issand, tema Jumal, ja see võib minna!'

Pärsia kuninga Koorese esimesel aastal - et läheks täide Issanda sõna Jeremija suust - äratas Issand Pärsia kuninga Koorese vaimu, nõnda et ta laskis kogu oma kuningriigis kuulutada ja ka kirjalikult öelda: 'Nõnda ütleb Koores, Pärsia kuningas: Issand, taevaste Jumal, on andnud mulle kõik kuningriigid maa peal ja ta on mind käskinud ehitada temale koja Juudamaal olevas Jeruusalemmas. Kes teie hulgas on tema rahvast, sellega olgu tema Jumal ja see mingu Jeruusalemma, mis on Juudamaal, ja ehitagu üles Issanda, Iisraeli Jumala koda; tema on see Jumal, kes asub Jeruusalemmas.

Meie vürstid esindagu nüüd tervet kogudust, ja kõik, kes on meie linnades võtnud võõrad naised, peavad tulema määratud aegadel, ja koos nendega iga linna vanemad ja kohtumõistjad, kuni meie Jumala tuline viha selle asja pärast meist on ära pöördunud!'

Pärast neid sündmusi ülendas kuningas Ahasveros agaglase Haamani, Hammedata poja, edutas teda ja pani ta istme ülemale kõigist vürstidest, kes ta juures olid. Ja kõik kuninga sulased, kes olid kuninga väravas, pidid heitma põlvili ja kummardama Haamanit, sest nõnda oli kuningas tema suhtes käskinud; aga Mordokai ei põlvitanud ega kummardanud. Siis ütlesid kuninga sulased, kes olid kuninga väravas, Mordokaile: 'Miks sa kuninga käsust üle astud?' Ja kui nad seda temale iga päev olid öelnud, aga tema neid kuulda ei võtnud, siis teatasid nad sellest Haamanile, et näha, kas Mordokai põhjus on küllaldane, kuna ta neile oli öelnud enese juudi olevat.

Ja esimese kuu kolmeteistkümnendal päeval kutsuti kuninga kirjutajad ning lasti kirjutada kõik, mida Haaman käskis, kuninga asehaldureile ja maavalitsejaile, kes olid iga maa üle, ja iga rahva vürstidele, igale maale tema kirjaviisis ja igale rahvale tema keeles; seda kirjutati kuningas Ahasverose nimel ja see kinnitati kuninga pitserisõrmusega. Siis läkitati jooksjatega kirjad kõigisse kuninga maadesse, et tuleb hävitada, tappa ja hukata kõik juudid, noored ja vanad, lapsed ja naised ühel päeval, kaheteistkümnenda kuu, see on adarikuu kolmeteistkümnendal päeval, ja et nende varandus tuleb riisuda. Kirja ärakiri oli antud seadusena igale maale, avaldamiseks kõigile rahvastele, et nad oleksid selleks päevaks valmis. Jooksjad läksid kuninga käsul rutates välja, kui seadus Suusani palees oli antud; kuningas ja Haaman istusid jooma, aga Suusani linn oli ärevuses.

Ja kolmandal päeval pani Ester selga kuninglikud rõivad ning astus kuningakoja siseõue, mis oli otse kuningakoja vastas; ja kuningas istus oma kuninglikul aujärjel kuninglikus kojas, koja ukse vastas. Kui kuningas nägi kuninganna Estrit õues seisvat, siis leidis too armu tema silmis ja kuningas sirutas Estri poole kuldkepi, mis tal käes oli; siis Ester astus ligi ja puudutas kepiotsa. Ja kuningas ütles temale: 'Mis sul tarvis on, kuninganna Ester, ja mida sa palud? Kui see oleks ka pool kuningriiki, see antakse sulle!'

Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

Kas siis tõesti peaks valitsema õiguse vihkaja? Või tahad sa süüdi mõista õiget ja võimast,

kes ütleb kuningale: 'Kõlvatu!', vürstidele: 'Õel!',

Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja? Ilmamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu Issanda ja tema võitud mehe vastu: 'Kiskugem katki nende ahelad ja visakem enestelt ära nende köied!' Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid.

'Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele.' - 'Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu. Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks. Sa peksad nad puruks raudkepiga, sa lööd nad katki nagu potissepa tehtud astjad.' Niisiis, teie, kuningad, saage mõistlikuks! Teie, ilmamaa kohtumõistjad, laske endid noomida! Teenige Issandat kartusega ja ilutsege värisemisega!

Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala! Sest vaest ei unustata jäädavalt, viletsate lootus ei hukku igaveseks. Tõuse, Issand, ärgu inimene suurustlegu; mõistetagu paganaile kohut sinu palge ees! Issand, aja neile hirm peale! Tundku paganad endid olevat ainult inimesed! Sela.

Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.

Issand katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing.

Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad. Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.

Kes on see aukuningas? Issand Sebaot, see on aukuningas! Sela.

Issand ajab nurja paganate nõu, ta teeb tühjaks rahvaste mõtted. Issanda nõu püsib igavesti, tema südame mõtted põlvest põlve. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.

Sest Issand, Kõigekõrgem, on kardetav, ta on kogu ilmamaa suur kuningas. Tema heidab rahvad meie alla ja rahvahõimud meie jalge alla. Tema valib meile meie pärisosa, oma armsa Jaakobi toreduse. Sela. Jumal on üles läinud rõõmuhõisete saatel, Issand on üles läinud pasunahäälega. Mängige kiitust Jumalale, mängige kiitust! Mängige kiitust meie kuningale, mängige kiitust! Sest Jumal on kogu ilmamaa kuningas. Laulge temale kiituslaulu! Jumal on kuningas rahvaste üle, Jumal istub oma pühal aujärjel.

Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate.

Trompetite ja pasunate häälega hõisake kuningas Issanda ees!

Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.

Minu abiga valitsevad kuningad ja võimukandjad korraldavad õiglust. Minu abiga valitsevad vürstid ja suursugused, kõik õiged kohtumõistjad.

Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele. Kuningal on hea meel targast sulasest, aga tema viha tabab häbiväärselt toimijat.

Otsus on kuninga huultel: kohut mõistes tema suu ei eksi. Õige margapuu ja vaekausid on Issanda päralt, kõik vihid kukrus on tema tehtud. Ülekohut teha on kuningate meelest jäle, sest aujärg kinnitatakse õigluses. Õiglased huuled on kuningale meelepärased ja ta armastab seda, kes õigust kõneleb. Kuninga viha on surma käskjalg, aga tark mees püüab seda lepitada. Kuninga lahke nägu tähendab elu ja tema poolehoid on otsekui kevadine vihmapilv.

Ei sobi albil nautida elu, veel vähem siis sulasel valitseda vürstide üle. Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda. Kuninga viha on nagu noore lõvi möirgamine, aga tema lembus on otsekui kaste rohu peal.

Kuninga ähvardus on otsekui noore lõvi möirgamine: kes teda vihastab, teeb pattu oma hinge vastu.

Kuningas, kes istub kohtujärjel, hajutab oma silmadega kõik kurja.

Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab.

Mu poeg, karda Issandat ja kuningat, ära seltsi mässajatega, nendega, kes mõtlevad teisiti! Sest äkitselt kerkib nendelt hukatus ja kes teab nende mõlema õnnetust?

Jumala au on asja salajas hoida, aga kuningate au on asja uurida. Taeva kõrgus, maa sügavus ja kuningate süda on uurimatud. Eralda räbu hõbedast, siis tuleb sellest riist hõbesepa käes! Eemalda õel kuninga eest, siis kinnitub ta aujärg õigluses! Ära tee ennast tähtsaks kuninga ees ja ära asu suurte kohale, sest on parem, kui sulle öeldakse: 'Tule siia üles!', kui et sind alandatakse ülema ees, keda su silmad on näinud.

Otsekui möirgav lõvi või kallale kargav karu on vaese rahva õel valitseja. Vürst, kel puudub arukus, on suur rõhuja, aga kes vihkab ahnust, pikendab oma päevi.

Õigete rohkusest rahvas rõõmustab, aga õela valitsedes rahvas ägab. Tarkuse armastaja rõõmustab oma isa, aga kes hooradega seltsib, raiskab varanduse. Kuningas kindlustab maad õiguse abil, aga pistisevõtja laostab selle.

Kui valitseja paneb tähele valekõnesid, siis on kõik ta teenrid õelad. Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist, Issand valgustab nende mõlema silmi. Kuningal, kes viletsaile ausasti kohut mõistab, on aujärg igavesti kindel.

Ei sünni kuningail, Lemuel, ei sünni kuningail juua veini ega vürstidel himustada vägijooki, et nad juues ei unustaks seadust ega väänaks kõigi vaeste õigust.

Mina ütlen: Pea kuninga käsku Jumalale antud vande pärast! Ära tõtta tema palge eest ära, et sa ei satuks halva asja sisse, sest tema teeb kõik, mida ta tahab! Sest kuninga sõnal on meelevald, ja kes võiks temale öelda: 'Mis sa teed?'

Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast, sest taeva lind viib hääle välja ja tiivuline teatab loost!

Teie maa on laastatud, linnad tulega põletatud, võõrad söövad teie põllud tühjaks otse teie silme all. Kõik on laastatud otsekui segipaisatud Soodom. Siioni tütar on jäänud üksi otsekui vahionn viinamäel, otsekui öömaja kurgipõllul, otsekui sissepiiratud linn. Kui vägede Issand ei oleks meile jätnud pääsenuid, olgugi pisut, oleksime olnud nagu Soodom, Gomorra sarnased. Kuulge Issanda sõna, Soodoma pealikud, pane tähele meie Jumala õpetust, Gomorra rahvas!

Ärge tooge enam tühiseid ande, ohvrisuits on mulle vastumeelt. Noorkuu ja hingamispäev, koguduse kokkukutsumine - ma ei salli nurjatust ja pühapidamist ühtaegu. Mu hing vihkab teie noorkuid ja seatud pühi; need on mulle koormaks, ma olen tüdinud neid talumast.

Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist.

'Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks, ärge kartke, mida tema kardab, ja ärge tundke hirmu!

Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda.

Ja Paabel, kuningriikide ehe, kaldealaste kõrk toredus, saab Soodoma ja Gomorra sarnaseks, mis Jumal segi paiskas. Seda ei asustata enam iialgi ega elata seal põlvest põlve; ei löö sinna araablane telki üles ega puhka seal karjased karja.

hakkad sa laulma seda pilkelaulu Paabeli kuningast ja ütled: Kuidas on siis nüüd kallaletung lakanud, rõhumisele lõpp tulnud? Issand on katki murdnud õelate kepi, võimutsejate vitsa,

Maa on rüvetunud oma elanike all, sest need on üle astunud Seadusest, muutnud seadlusi, murdnud igavese lepingu. Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud peavad kandma oma süüd; seepärast kahaneb maa elanike hulk ja vähe inimesi jääb järele.

Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.

Sest Issand on meie kohtumõistja, Issand on meie käsuandja, Issand on meie kuningas, tema päästab meid.

kes ütleb Kooresele: 'Mu karjane!' Tema viib täide kõik, mida ma tahan, ja ütleb Jeruusalemmale: 'Sind ehitatakse üles ja rajatakse tempel!'

Nõnda ütleb Issand oma võitule Kooresele, kelle paremast käest ma olen kinni haaranud, et alistada tema ees rahvaid ja päästa lahti kuningate vöösid, et avada tema ees uksi, et väravad ei jääks suletuks:

Sest rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks.

Vaata, ma panen su täna rahvaste ja kuningriikide üle, kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, istutama ja rajama.'

Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand.

Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib.

Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik.

Aga Issand on tõeline Jumal, ta on elav Jumal ja igavene kuningas. Tema vihast väriseb maa ja tema sajatust ei suuda rahvad taluda.

Aga kui nad ei kuule, siis ma kitkun selle rahva sootuks ära ja saadan hukatusse, ütleb Issand.'

Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles: 'Kas mina ei või teiega teha nõnda nagu see potissepp, oh Iisraeli sugu! ütleb Issand. Vaata, otsekui savi potissepa käes, nõnda olete teie minu käes, Iisraeli sugu! Kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda kitkutakse, kistakse ja hävitatakse: aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha. Teine kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda ehitatakse ja istutatakse: aga kui ta teeb kurja minu silmis ega kuula mu häält, siis ma kahetsen head, mida ma lubasin talle teha.

ja kõiki põhjamaa kuningaid ligidalt ja kaugelt üksteise järel, ja kõiki maailma kuningriike, mis maa peal on. Ja nende järel peab jooma Seesaki kuningas. Ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Jooge ja joobuge, oksendage ja langege maha ja ärge tõuske enam mõõga ees, mille ma läkitan teie sekka!

Nõnda ütleb vägede Issand: Vaata, õnnetus käib rahvast rahvani ja suur torm tõuseb maa viimastest äärtest. Ja sel päeval on Issanda mahalööduid maa äärest ääreni. Neid ei leinata ja neid ei koristata ega maeta, nad jäävad maa peale sõnnikuks. Ulguge, karjased, ja kisendage, püherdage, karja isandad, sest päevad on täis, et teid tappa ja pillutada, ja te langete nagu hinnaline astja! Siis kaob karjastel varjupaik ja karja isandail pakkupääs. Kuule! Karjaste hädakisa ja karja isandate hala! Sest Issand laastab nende karjamaad

Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!

Kuidas küll on purustatud ja katki murtud kogu maailma vasar! Kuidas küll Paabel on saanud jubeduseks rahvaste seas!

Põgenege Paabelist ja igaüks päästku oma hing, et teie ei hukkuks tema süü pärast! Sest see on Issanda kättemaksuaeg, kes tasub temale, mis ta on teinud. Paabel oli kuldkarikas Issanda käes, mis tegi joobnuks kogu maailma; rahvad jõid tema veini, seetõttu rahvad hullusid.

Kuigi Paabel peaks tõusma taevani ja kuigi ta kindlustaks oma võimsa kõrgendiku, kummatigi tulevad minult tema kallale hävitajad, ütleb Issand.

Ja ma teen joobnuks tema vürstid ja targad, maavanemad, asevalitsejad ja kangelased, et nad uinuksid igavesse unne ega ärkaks enam, ütleb kuningas, kelle nimi on vägede Issand. Nõnda ütleb vägede Issand: Laiad Paabeli müürid kistakse maani maha, ja tema kõrged väravad põletatakse tules. Rahvad vaevavad endid ilmaaegu ja rahvahõimud väsitavad endid tule tarvis.'

Tema muudab aegu ja aastaid, tema tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid; tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust.

See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse: sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au. Ja sinu kätte on ta andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsloomad ja taeva linnud, seades sinu valitsema nende kõigi üle - sina oled see kullast pea! Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud - raud ju lõhub ja pihustab kõike; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta kõik. Aga et sa nägid jalad ja varbad olevat osalt potissepa savist ja osalt rauast, siis see tähendab jagatud kuningriiki; küll on selles raua tugevust, just nagu sa nägid rauda savimullaga segatult. Ja et jalgade varbad olid osalt rauast ja osalt savist, tähendab seda, et osa kuningriiki on tugev ja osa on rabe. Et sa nägid rauda savimullaga segatult, tähendab seda, et kuigi nad segunevad inimseemne poolest, ei püsi nad üksteise küljes, nagu raud ei segune saviga. Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti, just nagu sa nägid, et üks kivi käte abita mäest lahti murdus ja purustas raua, vase, savi, hõbeda ja kulla. Suur Jumal on andnud kuningale teada, mis tulevikus sünnib. Ja unenägu on tõsi ning selle tähendus kindel.'

Siis kuningas Nebukadnetsar langes silmili maha ja kummardas Taanieli ning käskis temale ohverdada roaohvrit ja suitsutusohvrit. Kuningas pöördus Taanieli poole ja ütles talle: 'See on tõsi, et teie Jumal on jumalate Jumal ja kuningate Issand ning saladuste paljastaja, sest sina suutsid selle saladuse paljastada.' Siis kuningas ülendas Taanieli ja andis temale palju kalleid kingitusi ning pani ta valitsejaks üle kogu Paabeli maakonna ja ülem-eestseisjaks kõigile Paabeli tarkadele. Ja Taaniel palus kuningat ja see seadis Sadraki, Meesaki ja Abednego valitsema Paabeli maakonna üle; aga Taaniel jäi kuninga hoovkonda.

Kuningas Nebukadnetsar laskis valmistada kuldkuju, mille kõrgus oli kuuskümmend küünart ja laius kuus küünart; ta laskis selle püstitada Duura orgu Paabelimaal. Ja kuningas Nebukadnetsar käskis kokku kutsuda asehaldurid, ülemad ja maavalitsejad, nõunikud, varahoidjad, kohtunikud, korravalvurid ja kõik linna ametikandjad, et need tuleksid pühitsema kuju, mille kuningas Nebukadnetsar oli lasknud püstitada. Siis kogunesid asehaldurid, ülemad ja maavalitsejad, nõunikud, varahoidjad, kohtunikud, korravalvurid ja kõik linna ametikandjad pühitsema kuju, mille kuningas Nebukadnetsar oli lasknud püstitada. Nad asetusid kuju ette, mille Nebukadnetsar oli püstitanud. Ja hüüdja hüüdis valjusti: 'Teid, rahvad, suguvõsad ja keeled, kästakse: niipea kui te kuulete sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, heitke maha ja kummardage kuldkuju, mille kuningas Nebukadnetsar on püstitanud! Aga kes ei heida maha ega kummarda, see heidetakse otsekohe tulisesse ahju!' Seepärast, niipea kui kuuldi sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, heitsid kõik rahvad, suguvõsad ja keeled maha ja kummardasid kuldkuju, mille kuningas Nebukadnetsar oli lasknud püstitada.

Seepeale astus otsekohe esile kaldea mehi ja need süüdistasid juute. Nad hakkasid rääkima ja ütlesid kuningas Nebukadnetsarile: 'Kuningas elagu igavesti! Sina, kuningas, oled andnud käsu, et igaüks, kes kuuleb sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, peab heitma maha ja kummardama kuldkuju, aga kes ei heida maha ega kummarda, see heidetakse tulisesse ahju. On olemas juuda mehed, keda sa oled pannud valitsema Paabeli maakonna üle: Sadrak, Meesak ja Abednego. Need mehed ei hooli sinust, kuningas, nad ei teeni sinu jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.' Siis käskis vihane ja raevunud Nebukadnetsar tuua Sadraki, Meesaki ja Abednego; ja need mehed toodi kuninga ette. Nebukadnetsar hakkas rääkima ja ütles neile: 'Kas see on tõsi, Sadrak, Meesak ja Abednego, et teie ei teeni mu jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille ma olen lasknud püstitada? Kui te nüüd otsekohe, kui te kuulete sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, olete valmis maha heitma ja kummardama kuju, mille ma olen lasknud valmistada, siis on see hea; aga kui te ei kummarda, siis heidetakse teid otsekohe tulisesse ahju. Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest?'

Sadrak, Meesak ja Abednego kostsid ning ütlesid kuningale: 'Nebukadnetsar! Selle peale pole meil tarvis sulle vastata sõnagi. Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.' Siis Nebukadnetsar vihastas ja ta näojume muutus Sadraki, Meesaki ja Abednego pärast; ta käskis ahju kütta seitse korda rohkem kui tavaliselt. Ja ta käskis mõningaid tugevaid mehi oma sõjaväest siduda Sadrak, Meesak ja Abednego kinni, et heita nad tulisesse ahju. Siis seoti mehed kinni ning heideti tulisesse ahju koos nende kuubede, pükste, mütside ja muude riietega. Et kuninga käsk oli vali ja ahi oli ülemäära köetud, siis tappis tuleleek need mehed, kes Sadraki, Meesaki ja Abednego sinna viisid. Aga need kolm meest, Sadrak, Meesak ja Abednego, langesid seotuina tulisesse ahju.

Siis kuningas Nebukadnetsar ehmus ja tõusis kähku üles, kostis ja ütles oma nõuandjaile: 'Eks me heitnud kolm seotud meest tulle?' Nad kostsid ja ütlesid kuningale: 'Tõepoolest, kuningas!' Tema kostis ja ütles: 'Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane.' Siis Nebukadnetsar läks tulise ahju ukse juurde, hakkas rääkima ja ütles: 'Sadrak, Meesak ja Abednego, kõrgeima Jumala sulased, astuge välja ja tulge siia!' Siis tulid Sadrak, Meesak ja Abednego tulest välja. Ja asehaldurid, ülemad ja maavalitsejad ja kuninga nõuandjad kogunesid ning nägid, et tuli ei olnud saanud võimust nende meeste ihu üle; neil ei olnud juuksed peas kõrbenud, nende kuued ei olnud muutnud värvi ja neile ei olnud külge hakanud kõrbelõhna.

Nebukadnetsar kostis ja ütles: 'Kiidetud olgu Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumal, kes läkitas oma ingli ja päästis oma sulased, kes lootsid tema peale ja astusid üle kuninga käsust. Nad andsid pigem ära oma ihu, kui et teenida ja kummardada mõnda muud jumalat peale nende oma Jumala! Nüüd antakse minu poolt käsk, et igaüks, olgu mis tahes rahvast, suguvõsast ja keelest, kes kõneleb häbematult Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumala kohta, raiutakse tükkideks ja tema koda tehakse rusuks, sest ei ole muud jumalat, kes suudaks nõnda päästa!' Siis kuningas andis Sadrakile, Meesakile ja Abednegole Paabeli linnas hea põlve.

'Kuningas Nebukadnetsar, kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elavad kogu maal: teie rahu olgu suur! Mul on hea meel teha teatavaks tunnustähti ja imetegusid, mis kõrgeim Jumal mulle on teinud. Kui suured on tema tunnustähed ja kui vägevad on tema imeteod! Tema kuningriik on igavene kuningriik ja tema valitsus on põlvest põlve.

See käsk oleneb inglite otsusest ja see asi pühade sõnast, selleks et elavad tunneksid, et Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle, annab selle, kellele ta tahab, ja tõstab selle üle kõige alama inimese.'

sind aetakse ära inimeste hulgast ja sul on eluase välja loomade juures; sulle antakse rohtu süüa nagu härgadele ja sind kastetakse taeva kastega, ja sinust käib üle seitse aega, kuni sa tunned, et Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab.

Seepärast, oh kuningas, lase enesele meeldida mu nõu: vabasta ennast oma pattudest õigluse läbi, ja oma ülekohtutegudest viletsate peale halastades, et su õnn võiks kesta!'

Kõik see tabas kuningas Nebukadnetsarit. Kaheteistkümne kuu pärast, kui ta oli kõndimas Paabeli kuningliku palee katusel, hakkas kuningas rääkima ja ütles: 'Eks see ole see suur Paabel, mille ma oma võimsa jõuga olen ehitanud kuninglikuks valitsuspaigaks ja oma väärikuse auks?' Sõna oli alles kuninga suus, kui taevast kostis hääl: 'Sinule, kuningas Nebukadnetsar, öeldakse: Sinult võetakse kuningriik, sind aetakse ära inimeste juurest ja su asupaik on väljal loomade juures; sulle antakse süüa rohtu nagu härgadele ja sinust käib üle seitse aega, kuni sa mõistad, et Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab.' Selsamal silmapilgul sai see sõna Nebukadnetsari kohta tõeks ja ta aeti ära inimeste juurest; ta sõi rohtu nagu härjad ja ta ihu kasteti taeva kastega, kuni ta juuksed kasvasid pikaks nagu kotkasuled ja ta küüned olid nagu linnuküünised.

'Aga pärast selle aja möödumist, mina, Nebukadnetsar, tõstsin oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi; ja ma õnnistasin Kõigekõrgemat, kiitsin ja ülistasin teda, kes elab igavesti, kelle valitsus on igavene valitsus ja kelle kuningriik püsib põlvest põlve. Kõiki, kes elavad maa peal, ei tule panna mikski, sest tema talitab, nagu tahab, niihästi taeva väega kui maa elanikega, ega ole seda, kes võiks lüüa tema käe peale ja öelda temale: 'Mis sa teed?' Selsamal ajal tuli mu mõistus tagasi, ja mu toredus ja hiilgus tulid tagasi mu kuningriigi auks; mu ametikandjad ja suurnikud otsisid mind, ja mind pandi taas mu kuningriigi üle ja mulle anti veelgi suurem võim. Nüüd mina, Nebukadnetsar, kiidan ja ülistan ja austan taeva kuningat, sest kõik tema teod on tõde ja tema teed on õiged! Tema võib alandada neid, kes käivad kõrkuses.'

Sinu kuningriigis on mees, kelles on pühade jumalate vaim. Su isa päevil leidus temal arusaamist, taipu ja tarkust otsekui jumalate tarkust, ja kuningas Nebukadnetsar, su isa, tõstis tema ennustajate, nõidade, Kaldea teadjate ja tähetarkade ülemaks - kuningas, su isa -,

Sina, kuningas! Kõigekõrgem Jumal oli andnud su isale Nebukadnetsarile kuningriigi ja võimu, au ja hiilguse. Võimu pärast, mille Jumal temale oli andnud, värisesid ja kartsid tema ees kõik rahvad, suguvõsad ja keeled. Tema tappis, keda tahtis, ja jättis ellu, keda tahtis; ta ülendas, keda tahtis, ja alandas, keda tahtis. Aga kui ta süda suurustas ja ta vaim muutus ülemeelikuks, siis tõugati ta oma kuninglikult aujärjelt ja ta au võeti temalt ära. Ta aeti ära inimlaste hulgast ja ta süda muutus looma südame sarnaseks; tema eluase oli metseeslite juures ja talle anti süüa rohtu nagu härgadele ja ta ihu kasteti taeva kastega, kuni ta mõistis, et Kõigekõrgem Jumal valitseb inimeste kuningriiki ja tõstab selle üle, keda tema tahab.

Aga sina, tema poeg Belsassar, ei ole alandanud oma südant, kuigi sa teadsid kõike seda, vaid oled tõusnud taeva Issanda vastu: tema koja riistad on toodud su ette, sina ja su suurnikud, su naised ja su liignaised olete joonud nende seest veini; sa oled ülistanud hõbe-, kuld-, vask-, raud-, puu- ja kivijumalaid, kes ei näe, ei kuule ega mõista. Aga seda Jumalat, kelle käes on su hing ja kelle omad on kõik su teed, ei ole sa austanud. Sellepärast on tema poolt läkitatud see käsi ja kirjutatud see kiri. Ja see on see kirjutatud kiri: 'Menee, menee, tekeel, ufarsiin.' Sõnade tähendus on niisugune: menee - Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu. Tekeel - sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat. Ufarsiin - su kuningriik on tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele.' Siis Belsassar andis käsu ja Taaniel riietati purpurisse, talle pandi kuldkee kaela ja temast kuulutati, et ta hakkab kuningriigis valitsema kolmandana. Selsamal ööl tapeti Belsassar, Kaldea kuningas. Ja meedlane Daarjaves sai kuningriigi enesele, kui ta oli kuuskümmend kaks aastat vana.

Daarjaves arvas heaks seada kuningriigi üle sada kakskümmend asehaldurit, et neid oleks kogu kuningriigis, ja nende üle kolm ametikandjat, kellest üks oli Taaniel, kellele need asehaldurid pidid aru andma, et kuningale ei sünniks kahju. Taaniel oli silmapaistvam kui teised ametikandjad ja asehaldurid, sellepärast et temas oli eriline vaim; ja kuningas kavatses tema tõsta üle kogu kuningriigi. Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet, et leida Taanielile kuningriigivastast süüd; aga nad ei suutnud leida ühtegi ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud. Siis ütlesid need mehed: 'Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.' Siis need ametikandjad ja asehaldurid tormasid kuninga juurde ja ütlesid temale nõnda: 'Kuningas Daarjaves elagu igavesti! Kõik kuningriigi ametikandjad, maavalitsejad ja asehaldurid, nõunikud ja maavanemad on pidanud nõu, et kuningas annaks korralduse ja jõustaks keelu, et igaüks, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku. Nüüd, kuningas, avalda keeld ja kirjuta kiri, mida meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse tõttu ei tohi tühistada!' Ja kuningas Daarjaves kirjutas kirja ja keelu.

Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis läks ta oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud. Siis need mehed tormasid sisse ja leidsid Taanieli palvetamast ja anumast oma Jumala ees. Seejärel astusid nad kuninga ette ja küsisid kuninga keelu kohta: 'Kas sa pole mitte kirjutanud keeldu, et iga inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku?' Kuningas kostis ja ütles: 'Asi on kindel meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse järgi!' Siis nad kostsid ja ütlesid kuninga ees: 'Taaniel, kes on Juuda vangide hulgast, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust, mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma palvet.' Kui kuningas seda kuulis, siis oli see temale väga ebameeldiv ja ta oli mures Taanieli pärast, kuidas teda päästa; ja ta nägi vaeva tema päästmiseks kuni päikeseloojakuni. Siis need mehed tormasid kuninga juurde ja ütlesid kuningale: 'Tea, kuningas, et meedlaste ja pärslaste seaduseks on, et ühtegi kuninga antud keeldu või korraldust ei tohi muuta!'

Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati lõvide auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: 'Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!' Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust. Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und.

Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks kiiresti lõvide augu juurde. Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, hüüdis ta kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile: 'Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?' Siis Taaniel kõneles kuningaga: 'Kuningas elagu igavesti! Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja teinud.' Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.

Ja kuningas käskis tuua need mehed, kes olid Taanieli süüdistanud, ja visata lõvide auku, nemad, nende lapsed ja naised; ja nad ei olnud veel jõudnud augu põhja, kui lõvid võtsid nende üle võimust ja murdsid kõik nende kondid. Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal: 'Teie rahu olgu suur! Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi võimupiirkonnas tuleb karta Taanieli Jumalat. Sest tema on elav Jumal ja püsib igavesti. Tema kuningriik ei hukku ja tema valitsus ei lõpe. Tema päästab ja vabastab, tema teeb tunnustähti ja imesid taevas ja maa peal, tema, kes päästis Taanieli lõvide küüsist.' Ja Taanieli käsi käis hästi Daarjavese kuningriigis ja pärslase Koorese kuningriigis.

Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.

'Need suured metsalised, keda on neli, on neli kuningat, kes tõusevad maa peal. Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks - igavesest ajast igavesti.'

Siis ma tahtsin seletust neljanda metsalise kohta, kes oli teistsugune kui kõik muud, kes oli väga kohutav, kellel olid raudhambad ja vaskküüned, kes sõi, näris ja tallas ülejäägi jalgade alla, ja kümne sarve kohta ta peas ja selle sarve kohta, mis tõusis, mille eest kolm maha langes; selle sarve kohta, millel olid silmad ja suurustav suu ja mis näis olevat suurem kui teised.

Ta ütles nõnda: 'Neljas metsaline on neljas kuningriik maa peal, kõigist kuningriikidest erinev, see sööb kogu maa ja tallab ning purustab selle. Ja need kümme sarve: sellest kuningriigist tõuseb kümme kuningat, ja veel üks tõuseb pärast neid; aga tema on teistsugune kui eelmised ja ta alandab kolm kuningat.

Ja ta kõneleb sõnu Kõigekõrgema vastu ning piinab Kõigekõrgema pühasid. Ja ta püüab muuta aegu ja seadust, ja need antakse tema kätte ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks. Siis võtab kohus istet ja temalt võetakse ära valitsus ja ta hävitatakse ning hukatakse lõplikult.

Ja kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.'

Mõlemad kuningad mõtlevad südames kurja ja räägivad valet ühes lauas istudeski. Aga see ei õnnestu, sest lõpp tuleb alles määratud ajal.

Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.

Nad on seadnud kuningaid, aga mitte minu poolt; nad on seadnud vürste, aga mina ei teagi; oma hõbedast ja kullast on nad teinud enestele ebajumalaid, et saada hävitatud.

See on su hukutanud, Iisrael, et sa olid minu, oma abi vastu. Kus on siis su kuningas, kes päästaks sind kõigis su linnades, ja kus on su kohtumõistjad, kelle kohta sa ütlesid: 'Anna mulle kuningas ja vürste!'? Oma vihas ma annan sulle kuninga ja oma raevus ma võtan ta ära.

Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed. Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale. Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: 'Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett, vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!

Ja mina ütlesin: Kuulge ometi, Jaakobi peamehed ja Iisraeli soo juhid! Kas teil ei olegi tarvis teada, mis on õige, teil, kes te vihkate head ja armastate kurja, kes te rebite neil naha pealt ja liha kontidelt, kes te sööte mu rahva liha ja nülite neilt naha, murrate nende luud ja tükeldate neid nagu liha keedupotti või katlasse panekuks?

Kuulge ometi seda, Jaakobi soo peamehed ja Iisraeli soo juhid, kes te põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on sirge, kes te ehitate Siionit verega ja Jeruusalemma ülekohtuga!

Ja tema mõistab kohut paljude rahvaste vahel ning noomib vägevaid paganaid kaugete maadeni. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima.

Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest.

Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus.

Ja kõik järelejäänud kõigist paganaist, kes on tulnud Jeruusalemma kallale, peavad aasta-aastalt minema sinna üles, kummardama kuningat, vägede Issandat ja pidama lehtmajadepüha. Aga neile maa suguvõsadest, kes ei lähe üles Jeruusalemma kuningat, vägede Issandat, kummardama, ei saja vihma. Ja kui egiptlaste suguvõsa sinna üles ei lähe ega tule, siis saab ka neile osaks nuhtlus, millega Issand lööb neid paganaid, kes ei lähe sinna üles pidama lehtmajadepüha. Seesugune on egiptlaste patukaristus ja kõigi paganate patukaristus, kes ei lähe pidama lehtmajadepüha.

Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: 'Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.' Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: 'Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.'

Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: 'Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!' Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: 'Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.'

Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud.

Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: 'Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.' Siis ütles Jeesus talle: 'Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!'

Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.

Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.

Hoiduge inimeste eest, sest teid antakse ülemkohtute kätte ja teid piitsutatakse nende sünagoogides, teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette neile ja rahvastele tunnistuseks. Aga kui teid reedetakse, ärge muretsege, kuidas või mida peate rääkima, sest teile antakse tollel tunnil see, mida rääkida, sest teie pole rääkijad, vaid teie Isa Vaim kõneleb teie kaudu.

Siis aga, kui teid kiusatakse taga ühes linnas, põgenege teise! Sest tõesti, ma ütlen teile, te ei jõua kõiki Iisraeli linnu läbi käia, enne kui Inimese Poeg tuleb.

Tol ajal sai nelivürst Heroodes kuulda, mida Jeesusest räägiti. Ja ta ütles oma meestele: 'See on Ristija Johannes! Tema on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad imeväed tema kaudu.'

Heroodes oli ju Johannese kinni võtnud, aheldanud ja pannud vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, sest Johannes oli talle öelnud: 'Sa ei tohi teda pidada!' Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, kuid kartis rahvast, sest Johannest peeti prohvetiks. Aga kui tuli Heroodese sünnipäev, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele, nõnda et ta vandega tõotas talle anda, mida ta iganes soovib. Tema aga lausus oma ema õhutusel: 'Anna mulle vaagnal Ristija Johannese pea!' Kuningas kurvastas, kuid vande ja piduliste pärast käskis talle selle anda. Ja ta saatis vanglasse mehed Johannesel pead otsast lööma. Ja Johannese pea toodi vaagnal ja anti tüdrukule ning too viis selle oma emale.

Kui nad siis Kapernauma tulid, astusid Peetruse juurde templimaksu kogujad ja ütlesid: 'Kas teie Õpetaja templimaksu ei maksa?' Peetrus vastas: 'Küll ta maksab.' Ja kui ta koju tuli, ennetas Jeesus teda ja küsis: 'Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?' Aga kui Peetrus ütles: 'Võõrastelt', lausus Jeesus talle: 'Siis on pojad vabad. Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!'

Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?' Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: 'Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? Näidake mulle maksuraha!' Nemad tõidki ta kätte teenari. Ja ta küsis neilt: 'Kelle pilt ja kiri sellel on?' Nad ütlesid temale: 'Keisri.' Siis ta ütles neile: 'Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!'

Seepärast, vaata, mina läkitan teie juurde prohveteid ja tarku ja kirjatundjaid ning osa te tapate ja lööte risti ning osa te piitsutate oma sünagoogides ja jälitate neid linnast linna,

Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis vaadake, et te ei ehmu, sest see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes. Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja on näljahädasid ja paiguti on maavärinaid. See kõik on aga sünnitusvalude algus. Siis antakse teid ahistusse ja teid tapetakse ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast.

Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et teda surmata, ent ei leidnud, kuigi palju valetunnistajaid astus ette. Viimaks aga astusid ette kaks,

Siis nad sülitasid Jeesusele näkku ja peksid teda rusikatega, mõned aga lõid teda kepiga ja ütlesid: 'Ütle meile prohveti viisil, Messias, kes see on, kes sind lõi?'

Jeesus pandi aga seisma maavalitseja ette, ja maavalitseja küsis temalt: 'Sina oled siis juutide kuningas?' Aga Jeesus lausus: 'Need on sinu sõnad.' Ent ülempreestrite ja vanemate kaebuste peale tema kohta ei vastanud Jeesus midagi. Siis ütles Pilaatus talle: 'Kas sa ei kuule, mida kõike nad sinu vastu tunnistavad?' Tema ei vastanud talle selle peale ainsatki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks.

Siis võtsid maavalitseja sõdurid Jeesuse kaasa kohtukotta ja kogusid tema kallale terve väesalga. Ja nad võtsid ta riidest lahti ja panid talle selga punase mantli. Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe ja pilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: 'Tervist, juutide kuningas!' Ja nad sülitasid ta peale ja võtsid pilliroo ning lõid talle pähe. Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad tal mantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse ja viisid ta ära ristilöömiseks.

Ja nad panid ta pea kohale kirja tema süüga: 'See on Jeesus, juutide kuningas.'

'Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse!

Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: 'Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.

Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: 'Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!'

Ja kuningas Heroodes sai kuulda - Jeesuse nimi oli ju saanud juba tuntuks -, et öeldi: 'Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad tema kaudu imeväed.' Aga teised ütlesid, et ta on Eelija, aga teised, et prohvet nagu üks prohveteist. Aga Heroodes ütles sellest kuuldes: 'Seesama Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, tema on äratatud üles!'

Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta ja aheldanud ta vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kellega Heroodes oli abiellunud; sest Johannes oli Heroodesele öelnud: 'Sa ei tohi pidada oma venna naist!' Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud, sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi. Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele. Ja Heroodiase tütar astus sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele nii, et kuningas ütles tüdrukule: 'Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!' Ja ta tõotas ja vandus temale: 'Mida sa iganes küsiksid, ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!' Ja tüdruk läks välja ja ütles oma emale: 'Mida ma küsiksin?' Aga too ütles: 'Ristija Johannese pead!' Ja ta tuli kohe varmalt kuninga juurde sisse ja küsis: 'Ma tahan, et sa otsekohe annad mulle vaagnal Ristija Johannese pea!' Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu. Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea. Ja too läks, lõi vanglas tal pea otsast ning tõi ta pea vaagnal ja andis selle tüdrukule ja tüdruk andis selle oma emale.

Ja need tulid ning ütlesid talle: 'Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ega hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt. Kas keisrile peab andma pearaha või ei? Kas anname või ei anna?' Aga Jeesus, teades nende silmakirjalikkust, ütles neile: 'Miks te mind kiusate? Tooge mulle teenar näha!' Nemad tõidki, ja ta ütles neile: 'Kelle pilt ja kiri sellel on?' Nad ütlesid talle: 'Keisri.' Aga Jeesus ütles neile: 'Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!' Ja nad imetlesid teda.

Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, ärge ehmuge: see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes. Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, paiguti on maavärinaid ja näljahäda - need on sünnitusvalude algus.

Aga teie vaadake iseennast: minu pärast antakse teid ülemkohtute kätte ja teid pekstakse sünagoogides ning seatakse maavalitsejate ja kuningate ette, tunnistuseks neile. Ja kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi. Ja kui teid viiakse ja antakse valitsejate kätte, ärge muretsege ette, mida rääkida, vaid rääkige seda, mida iganes teile antakse sel tunnil, sest teie pole kõnelejad, vaid Püha Vaim.

Ja nad viisid Jeesuse ülempreestri ette. Ja kõik ülempreestrid ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku. Ja Peetrus järgnes talle eemalt ülempreestri õueni. Ja ta istus koos sulastega ja soojendas ennast tule paistel. Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid tunnistust Jeesuse surmamiseks, kuid ei leidnud, sest paljud tunnistasid küll valet tema peale, aga nende tunnistused ei läinud kokku.

Aga ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: 'Mis tunnistajaid meil veel vaja on! Te olete ise kuulnud pühaduseteotust. Mis te arvate?' Aga nemad kõik otsustasid, et tal on surmasüü. Ja mõned hakkasid sülitama Jeesuse peale ja katma ta palet ja peksma teda rusikatega ning ütlema talle: 'Ütle prohveti kombel, kes see oli!' Ja teenrid jagasid talle kepihoope.

Ja kohe varahommikul, kui ülempreestrid koos vanemate ja kirjatundjatega ning terve Suurkohus olid langetanud otsuse, viisid nad Jeesuse aheldatult ära ning andsid Pilaatuse kätte. Ja Pilaatus küsis temalt: 'Kas sina oled juutide kuningas?!' Jeesus aga kostis talle: 'Need on sinu sõnad.' Ja ülempreestrid kaebasid palju ta peale. Aga Pilaatus küsis temalt taas: 'Kas sa midagi ei vasta? Vaata, kui palju nad su peale kaebavad!' Aga Jeesus ei vastanud enam midagi, nii et Pilaatus pani imeks.

Pilaatus aga küsis neilt: 'Kas te tahate, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?'

Pilaatus aga küsis neilt veel kord: 'Mis ma siis pean tegema temaga, keda te nimetate juutide kuningaks?' Nemad aga karjusid taas: 'Löö ta risti!'

Aga Pilaatus, tahtes rahvahulga meele järgi olla, laskis neile vabaks Barabase, ent Jeesust laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa. Aga sõdurid viisid Jeesuse siseõue - see tähendab kohtukotta - ja kutsusid kokku terve väesalga. Ja nad rõivastasid ta purpurmantlisse ja panid talle pähe pärja, mille nad olid pununud kibuvitstest, ning hakkasid teda teretama: 'Tervist, juutide kuningas!' Ja nad lõid talle pillirooga pähe ja sülitasid ta peale ning kummardasid teda nõtkutatud põlvedega. Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad talt purpurmantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse. Ja nad viisid Jeesuse välja, et teda risti lüüa.

Ja tema süütahvlile oli kirjutatud: Juutide kuningas.

Messias, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla, et me näeksime ja usuksime!' Ka need, kes temaga koos olid risti löödud, teotasid teda.

Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.'

Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna.

Keiser Tibeeriuse valitsemise viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst, tema vend Filippus aga Iturea ja Trahhoniitisemaa nelivürst ja Lüsaanias Abileene nelivürst, kui Hannas ja Kaifas olid ülempreestrid, sai Jumala sõna Sakariase poja Johannese kätte kõrbes.

Aga kui nelivürst Heroodes sai Johannese käest noomida oma venna Filippuse naise Heroodiase ja kõigi pahategude pärast, mida Heroodes oli teinud, sai ta hakkama veel sellega, et pani Johannese vangi.

Aga nelivürst Heroodes sai kuulda kõigest toimunust ja oli kahevahel, sest mõned ütlesid: 'Johannes on üles äratatud surnuist,' mõned: 'Eelija on ilmunud,' teised aga: 'Keegi muistseist prohveteist on üles tõusnud.' Aga Heroodes ütles: 'Johannese pea lasksin ma maha raiuda. Kes on aga see, kellest ma niisuguseid asju kuulen?' Ja ta püüdis Jeesust näha saada.

Seepärast ütleb ka Jumala tarkus: Ma läkitan nende juurde prohveteid ja apostleid, ja nad kiusavad neid taga ja tapavad neist mõned, et sellelt sugupõlvelt nõutaks kätte kõigi prohvetite veri, mis on valatud maailma rajamisest peale,

Sest see on nii: kui sa oma vastasega lähed ülema ette, püüa siis temaga asi lahendada teel, et ta sind ei veaks kohtuniku ette ja kohtunik ei annaks sind kohtuteenri kätte ja kohtuteener ei heidaks sind vangi.

Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!'

'Ma ütlen teile, igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära ka see, mis tal on. Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud, et ma nende üle kuningas oleksin, tooge siia ja lööge nad maha minu ees!''

Kas me peame keisrile andma pearaha või ei?' Aga et Jeesus märkas nende salakavalust, ütles ta neile: 'Näidake mulle teenarit! Kelle pilt ja kiri sellel on?' Nemad ütlesid: 'Keisri.' Jeesus ütles neile: 'Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!'

Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast.

et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite troonidel, mõistes kohut Iisraeli kaheteistkümnele suguharule.

Aga mehed, kes Jeesust kinni pidasid, teotasid teda ja peksid. Nad katsid kinni ta silmad ja küsisid temalt: 'Ütle prohvetlikult, kes see on, kes sind lõi?' Ja nad teotasid teda paljude pilkesõnadega. Ja kui valgeks läks, kogunes rahva vanematekogu, ülempreestrid ja ka kirjatundjad, ning nad viisid Jeesuse Suurkohtu ette ja ütlesid: 'Kui sina oled Messias, siis ütle meile!' Aga tema ütles neile: 'Kui ma teile ütleksin, ei usuks te mitte,

Ja nad hakkasid tema peale kaebama: 'Me oleme leidnud, et tema ahvatleb meie rahvast eksiteele. Ta keelab anda keisrile pearaha ja väidab enda kuningas Messia olevat.' Pilaatus küsis Jeesuselt: 'Kas sina oled juutide kuningas?' Tema lausus talle vastates: 'Need on sinu sõnad.' Pilaatus ütles ülempreestritele ja rahvahulgale: 'Ma ei leia sellel inimesel mingit süüd.'

Ja ka sõdurid teotasid teda, astudes ta juurde, tuues talle äädikat ja öeldes: 'Kui sa oled juutide kuningas, päästa iseennast!' Aga tema kohal oli ka tahvel: See on juutide kuningas.

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.

Naatanael ütles talle: 'Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!'

Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: 'Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.' Jeesus vastas talle: 'Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.'

Seepärast hakkasidki juudid Jeesust varitsema, et ta oli seda teinud hingamispäeval.

Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse.

Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: 'Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!'

Pilaatus läks nüüd taas kohtukotta ja kutsus Jeesuse ning ütles talle: 'Kas sina oled juutide kuningas?' Jeesus vastas: 'Kas sa ütled seda omast peast või on teised sulle seda minu kohta öelnud?' Pilaatus vastas: 'Egas mina juut ole! Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on andnud su minu kätte. Mis sa oled teinud?' Jeesus vastas: 'Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit.' Pilaatus ütles nüüd talle: 'Sina oled siis ikkagi kuningas?' Jeesus vastas: 'Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.' Pilaatus küsis temalt: 'Mis on tõde?' Ja seda öelnud, läks Pilaatus taas juutide juurde välja ja ütles neile: 'Mina ei leia temal mingit süüd. Teil on ju kombeks, et ma paasapühal teile kellegi vabaks lasen. Kas te soovite nüüd, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?'

ning tulid tema juurde ja ütlesid: 'Tervist, juutide kuningas!' ja andsid talle kõrvakiile.

Seda sõna kuuldes kartis Pilaatus veel enam. Ja ta läks jälle kohtukotta ja küsis Jeesuselt: 'Kust sina oled?' Aga Jeesus ei andnud talle vastust. Siis ütles Pilaatus talle: 'Kas sa ei räägi minuga? Kas sa ei tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa?' Jeesus vastas: 'Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte.' Sellest alates otsis Pilaatus võimalust teda vabaks lasta. Aga juudid hüüdsid: 'Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.'

Aga oli paasapühade valmistuspäev, umbes keskpäev. Ja ta ütles juutidele: 'Ennäe, teie kuningas!' Need aga hüüdsid nüüd: 'Vii ära, vii ära, löö ta risti!' Pilaatus ütles neile: 'Kas ma pean teie kuninga risti lööma?' Ülempreestrid vastasid: 'Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.'

Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: 'Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.' Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal, ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles. Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele: 'Ära kirjuta 'Juutide kuningas', vaid 'Tema ütles: Olen juutide kuningas.'' Pilaatus vastas: 'Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud.'

Ja nad kutsusid apostlid sisse ning keelasid neil üldse rääkida ja õpetada Jeesuse nimel. Peetrus ja Johannes vastasid aga neile: 'Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.' Nemad aga, veel rohkem ähvardades, lasksid apostlid vabaks, sest rahva pärast nad ei leidnud viisi, kuidas apostleid nuhelda, kuna kõik ülistasid Jumalat toimunu eest.

Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud. Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala poole, öeldes: 'Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees, kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha Vaimu läbi öelnud: 'Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja? Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu.' Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud, et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima. Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna,

Aga ülempreester ja kõik ta kaaslased, saduseride erakond, muutusid kadedaks ja pistsid oma käed apostlite külge ning panid nad üldvanglasse.

Issanda ingel avas aga öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles: 'Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!' Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama. Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma. Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid: 'Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi.' Neid sõnumeid kuuldes olid templipealik ja ülempreestrid nõutud - mis küll võis juhtuda? Siis aga saabus keegi, kes teatas neile: 'Ennäe, mehed, kelle teie panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!' Siis läks templipealik sulastega kaasa ja tõi apostlid ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et muidu rahvas viskab nad kividega surnuks. Nad tõid siis apostlid ning panid seisma Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt: 'Eks me ole teid rangelt keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma oma õpetusega täitnud ja tahate selle inimese vere tuua meie peale!' Peetrus ja teised apostlid kostsid: 'Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.

Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast.

Aga sel ajal hakkas kuningas Heroodes mõnele kogudusest kurja tegema. Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna. Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal. Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua. Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.

Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: 'Tõuse kiiresti!' Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha. Ingel aga ütles talle: 'Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!' Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: 'Pane oma kuub selga ja tule minu järele.' Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust. Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest. Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: 'Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab.' Ja märgates, kus ta on, tuli ta selle Maarja koja juurde, kes on Markuseks hüütava Johannese ema. Sinna oli suur hulk rahvast kokku tulnud palvetama. Kui ta siis hooviväravale koputas, tuli sinna kuulatama tüdruk, Roode nimi. Kui ta Peetruse hääle järgi ära tundis, siis rõõmu tõttu ei avanud ta väravat, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus seisab värava taga. Nemad ütlesid talle: 'Sa jampsid!' Tema aga kinnitas, et see on nõnda. Siis nad ütlesid: 'See on tema ingel.' Peetrus koputas üha edasi. Kui nad nüüd avasid, nägid nad teda ja jahmusid. Peetrus aga viipas neile käega, et nad vait jääksid, ning jutustas, kuidas Issand oli ta vanglast välja toonud, ning ütles: 'Teatage seda Jaakobusele ja vendadele!' Ja ta väljus ning läks sealt ära teise paika.

Aga päeva saabudes olid sõdurid suures ärevuses selle pärast, mis Peetrusega oli juhtunud. Kui Heroodes teda otsis ega leidnud, kuulas ta vangivalvurid üle ja käskis need viia hukkamisele. Ise ta läks Juudamaalt alla Kaisareasse ja jäi sinna.

Ent Heroodes kandis viha Tüürose ja Siidoni rahva peale. Nood tulid ühel meelel tema juurde ja, saanud nõusse kuninga kambriülema Blastose, palusid rahu; sest nende maa sai oma toiduse kuninga alalt. Määratud päeval pani Heroodes selga kuninglikud rõivad, istus kohtujärjele ja pidas neile kõne. Rahvas aga hüüdis: 'See ei ole inimese, vaid Jumala hääl!' Aga otsekohe lõi teda Issanda ingel, seepärast et ta ei andnud au Jumalale. Ja ussidest sööduna heitis Heroodes hinge.

Ja rahvahulk tõusis nende vastu. Võimukandjad kiskusid rõivad nende seljast ja käskisid neid keppidega peksta. Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata. Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku.

Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla. Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud. Paulus hüüdis aga valju häälega: 'Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!' Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad välja ning ütles: 'Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?'

Kui valgeks läks, läkitasid võimukandjad kohtuteenrid ütlema: 'Lase need inimesed vabaks!' Vangivalvur teatas need sõnad Paulusele: 'Võimukandjad on saatnud sõna, et teid vabaks lastaks. Tulge siis nüüd välja ja minge rahuga!' Paulus aga vastas neile: 'Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ent meie oleme Rooma kodanikud; nad on meid vangi heitnud ja tahavad nüüd meid salaja välja ajada?! Nii see ikka ei lähe! Tulgu nad ise ja viigu meid välja!' Kohtuteenrid andsid need sõnad võimukandjaile edasi. Kui nood kuulsid, et apostlid on Rooma kodanikud, lõid nad kartma ning tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja palusid linnast lahkuda. Siis tulid apostlid vanglast välja ja läksid Lüüdia poole. Ja kui nad vendi olid näinud ja julgustanud, läksid nad minema.

Aga kui neid ei leitud, siis nad vedasid Jaasoni ja mõned vennad linna ülemate ette ning hüüdsid: 'Need, kes kogu maal rahutusi tekitavad, need on ka siia tulnud. Jaason on nad vastu võtnud; ja nad kõik rikuvad keisri korraldusi, öeldes ühe teise olevat kuninga, kellegi Jeesuse.' Seda kuuldes rahvas ja linna ülemad ärritusid,

Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid,

käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse ning ütles, et teda tuleb piitsa varal üle kuulata; sest ta tahtis teada, mispärast nad tema peale nõnda karjusid. Aga kui nad olid tema rihmutamiseks kinni sidunud, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: 'Kas teie tohite Rooma kodanikku piitsaga peksta ja pealegi ilma kohtuotsuseta?' Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas ülempealikule: 'Vaata ette, mida sa teed! See inimene on ju Rooma kodanik.' Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning küsis: 'Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?' Tema ütles: 'Olen küll.' Ülempealik vastas: 'Mina olen endale Rooma kodakondsuse hankinud suure raha eest.' Paulus aga ütles: 'Ent mina olen sellesse sündinud.' Siis jätsid ülekuulajad ta kohe rahule. Ülempealik lõi aga kartma, kui ta sai teada, et Paulus on Rooma kodanik ja et ta oli tema ahelaisse pannud. Aga teisel päeval, soovides selgemalt teada saada, milles juudid Paulust süüdistavad, päästis ülempealik ta ahelatest valla ja käskis ülempreestreid ja kogu Suurkohtu kokku tulla ning viis Pauluse nende ette.

Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles: 'Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega.' Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud. Siis Paulus ütles temale: 'Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?' Lähedalseisjad aga ütlesid: 'Kas sa häbistad Jumala ülempreestrit?' Siis lausus Paulus: 'Ma ei teadnud, vennad, et ta on ülempreester; on ju kirjutatud: 'Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.''

Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: 'Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!' Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks. Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki. Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: 'Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud.' Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia.

Kui siis Festus kõige rohkem kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta Kaisareasse. Teisel päeval istus ta kohtujärjele ning käskis Pauluse ette tuua. Kui nüüd Paulus kohale jõudis, asusid tema ümber Jeruusalemmast tulnud juudid ja tõstsid ta peale raskeid kaebusi, mida nad ei suutnud tõestada, sest Paulus kaitses ennast: 'Ma ei ole patustanud ei juutide Seaduse ega pühakoja ega keisri vastu.' Festus aga, soovides olla juutidele meelepärane, vastas Paulusele: 'Kas sa ei tahaks minna üles Jeruusalemma ja lasta mul seal sinu üle kohut mõista neis asjus?' Paulus ütles: 'Mina seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama. Juutidele ei ole ma teinud mingit ülekohut, nagu sa ka ise hästi tead. Kui mul ei ole õigus ja ma olen teinud midagi surma väärivat, siis ma ei tõrgu suremast. Kui aga selle taga, milles need mind süüdistavad, ei ole midagi, siis ei või mind keegi nende kätte anda. Mina nõuan keisri kohut!' Siis Festus, rääkinud läbi oma nõunikega, vastas: 'Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!'

Olles aga nõutuses nende vaidluste asjus, küsisin ma, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta kohut mõista enese üle neis asjus. Aga kui Paulus nõudis, et teda kinni peetaks Tema Majesteedile otsustamise jätmiseks, siis ma käskisingi teda kinni pidada, kuni ma võin ta saata keisri juurde.'

Aga Paulus ütles: 'Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu. Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud. Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!' Aga Agrippa ütles Paulusele: 'Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!' Paulus vastas: 'Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!' Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: 'See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.' Aga Agrippa lausus Festusele: 'Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.'

Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin, ning ütles: 'Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.'

Kui me olime Rooma saabunud, lubati Paulusel jääda omaette elama koos sõduriga, kes teda valvas. Kolme päeva pärast sündis, et Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need olid kogunenud, ütles Paulus neile: 'Mehed-vennad, mina ei ole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja siiski olen Jeruusalemmas antud vangina üle roomlaste kätte. Kui need olid mind üle kuulanud, tahtsid nad mu vabaks lasta, sest mul ei olnud ühtki surmasüüd. Aga kui juudid sellele vastu rääkisid, siis ma olin sunnitud nõudma keisri kohut - mitte sellepärast, et mul oleks milleski süüdistada oma rahvast.

Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad. Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au!

Tarkusest me kõneleme täiuslike seas; ent mitte praeguse ajastu ega selle kaduvate valitsejate tarkusest, vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud.

Öeldakse: 'Mulle on kõik lubatud!' - Siiski kõigest ei ole kasu. 'Mulle on kõik lubatud!' - Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!

Öeldakse: 'Kõik on lubatud!' - Siiski kõigest ei ole kasu. 'Kõik on lubatud!' - Siiski kõik ei ehita kogudust.

ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe. Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.

Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.

Kuid mida ütleb kirjasõna? 'Kihuta välja teenija ja tema poeg, sest teenija poeg ei tohi pärida koos vaba naise pojaga!' Niisiis, vennad, meie ei ole teenija, vaid vaba naise lapsed.

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!

Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: 'Armasta oma ligimest nagu iseennast!'

Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.

kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele,

- teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas.

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed,

Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.

Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks.

Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat - Issandat Jeesust Kristust,

sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi ja tema poole.

Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele.

Me ju teame, et Seadus on hea, kui keegi seda kasutab korrakohaselt, teades seda, et Seadust pole seatud kõigile, vaid ülekohtustele ja tõrkujatele, jumalakartmatutele ja patustele, nurjatutele ja labastele, isa- ja ematapjaile, mõrtsukaile, hoorajaile, poisipilastajaile, inimröövijaile, valetajaile, valevandujaile ja kellele tahes muule, mis käib terve õpetuse vastu.

Aga ajastute Kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.

Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.

mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand,

kui me jääme püsima vaevas, siis valitseme koos kuningatena, kui me tema salgame, siis salgab ka tema meid,

Tuleta neile meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja võimukandjaile, oleksid kuulekad, valmis igale heale teole, kedagi ei teotaks, oleksid rahupüüdlikud, leebed, osutades kõigi inimeste vastu igapidi tasadust.

Aga Pojale ta ütleb: 'Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti ja õiglus on su kuningakepp.

Aga peaasi selles, millest siin räägitakse, on see: meil on selline ülempreester, kes on istunud Ausuuruse trooni paremale poole taevas, kes talitab pühamus ja tõelises lepingutelgis, mida ei ole püstitanud inimene, vaid Issand.

Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.

Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu!

Teie aga olete 'valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust', kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse -

Armsad, ma manitsen teid kui majalisi ja võõraid siin ilmas - hoiduge lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu! Käituge hästi paganate keskel, et kuigi nad teist räägivad paha kui kurjategijaist, siiski, pannes tähele teie häid tegusid, annaksid nad Jumalale au aruandmise päeval. Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale, olgu maavalitsejale kui tema poolt saadetule kurjategijaid karistama, aga heategijaid kiitma. Selline on ju Jumala tahtmine, et te head tehes paneksite vaikima rumalate inimeste arutuse. Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased! Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat ja austage kuningat! Orjad, alistuge täie aukartusega peremeestele, mitte üksnes headele ja leebetele, vaid ka tujukatele.

ta muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra linnad, mõistes need hukka hävinguks ja pannes hoiatustähiseks tulevastele jumalakartmatutele. Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti, keda kõlvatud inimesed vaevasid oma liiderliku eluviisiga, sest nende seas elades ning kõike seda nähes ja kuuldes oli see õige piinanud oma õiglast hinge päevast päeva ülekohtuste tegude pärast.

Iseäranis nuhtleb Issand neid, kes rüvedas himus elavad lihaliku loomuse järgi ning põlgavad Issanda valitsust. Need on jultunud ja ennast täis ega põrka tagasi teotamast kirkuseingleid, kuigi isegi inglid, kellel on rohkem jõudu ja väge, ei lausu nende kohta teotavat otsust Issanda ees.

Igaüks, kes teeb pattu, rikub ka seadust, ning patt on seaduserikkumine.

Otse nõndasamuti ju pilastavad ka need unenägijad ihu, lükkavad kõrvale Issanda valitsuse ja teotavad kirkuseingleid.

Johannes - seitsmele Aasia kogudusele: Armu teile ja rahu temalt, kes on ja kes oli ja kes tuleb, ning seitsmelt vaimult, kes on tema trooni ees, ning Jeesuselt Kristuselt, kes on ustav tunnistaja, esikpoeg surnuist ja maa kuningate valitseja. Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega ning kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale - temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti! Aamen.

Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile.

Sedamaid olin ma vaimus. Ning ennäe, taevas seisis troon, ja keegi istus troonil. See istuja oli sarnane jaspise- ja karneoolikiviga, ja trooni ümber oli vikerkaar, mis sarnanes smaragdiga, ja trooni ümber oli kakskümmend neli trooni ning neil troonidel istus kakskümmend neli vanemat, valged rõivad üll ja peas kuldpärjad. Troonist tuli välja välke ja hääli ja kõuemürinaid, ning seitse tulelampi oli põlemas trooni ees; need olid Jumala seitse vaimu. Trooni ees oli nagu klaasmeri, mägikristalli sarnane. Trooni keskpaigas ja trooni ümber oli neli olevust, täis silmi eest ja tagant.

Iga kord, kui olevused andsid au ja austust ja tänu sellele, kes istub troonil ja elab igavesest ajast igavesti, langesid kakskümmend neli vanemat troonil istuja ette ning kummardasid teda, kes elab igavesest ajast igavesti, ja heitsid oma pärjad trooni ette, hüüdes:

ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa.' Ja ma nägin ja kuulsin paljude inglite häält trooni ja olevuste ja vanemate ümber, ning nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat. Nad hüüdsid valju häälega: 'Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!' Ja kõike loodut taevas ja maa peal ja maa all ja meres ning kõike, mis on nendes, kuulsin ma hüüdvat: 'Sellele, kes istub troonil, ja Tallele - õnnistus ja au ja kirkus ja võimus olgu igavesest ajast igavesti!'

Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Nad hüüdsid suure häälega: 'Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja Tallel!' Kõik inglid seisid trooni ja vanemate ja nelja olevuse ümber ning heitsid trooni ette silmili maha ja kummardasid Jumalat,

Sellepärast nad on Jumala trooni ees ning on teenimas teda ööd ja päevad tema templis. See, kes istub troonil, laotab oma telgi nende üle.

Seitsmes ingel puhus pasunat, ja taevas kostsid valjud hääled: 'Maailma kuningriik on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks ning tema valitseb kuningana igavesest ajast igavesti.' Need kakskümmend neli vanemat, kes istusid Jumala ees oma troonidel, heitsid silmili maha ning kummardasid Jumalat, hüüdes: 'Me täname sind, Issand, Kõigeväeline Jumal, kes oled ja kes olid, et sa oled võtnud oma suure väe ning hakanud valitsema kuningana! Paganad on vihastanud, aga nüüd on sinu viha tulnud ning on tulnud aeg mõista kohut surnute üle ning anda kätte palk prohvetitele, su sulastele, ning pühadele ning neile, kes kardavad su nime, väikestele ja suurtele, ning hävitada need, kes hävitavad ilmamaad.'

Ma nägin merest üles tulevat metsalist, kellel oli seitse pead ja kümme sarve, ning ta sarvede peal kümme peaehet, ning ta peade peal olid jumalateotuse nimed. Ja metsaline, keda ma nägin, oli pantri sarnane ning ta jalad olid otsekui karul ning ta suu oli nagu lõvi suu. Lohe andis temale oma väe ja oma trooni ja suure meelevalla.

Veel teine ingel järgnes talle, hüüdes: 'Langenud, langenud on suur Paabel, kes oma hooruse raevuviinaga on jootnud kõiki paganaid!'

Ja suur linn jagunes kolmeks osaks ning paganate linnad varisesid kokku. Ja suurt Paabelit tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika. Kõik saared põgenesid ning mägesid ei leidunud enam.

Üks seitsmest inglist, neist, kellel oli seitse kaussi, tuli ning rääkis minuga ja ütles: 'Tule, ma näitan sulle selle suure hoora karistamist, kes istub suurte vete ääres, kellega on hooranud ilmamaa kuningad ning kelle hooruse veinist on joobnud need, kes elavad ilmamaal!'

Siin olgu mõistust, millel on tarkust: need seitse pead on seitse mäge, mille peal istub naine. Ja on seitse kuningat: viis on langenud, üks on praegu, teine ei ole veel tulnud, ning kui ta tuleb, siis ta peab jääma üürikeseks ajaks. Ja metsaline, kes oli ja keda enam ei ole, see on kaheksas, ja samas üks neist seitsmest, ja ta läheb hukatusse. Kümme sarve, mida sa nägid, on kümme kuningat, kes ei ole veel saanud kuningavõimu, kuid nad saavad koos metsalisega meelevalla üheks tunniks, et valitseda kuningatena. Nad on üht ja sama meelt, ning nad annavad oma väe ja meelevalla metsalise kätte.

Nad hakkavad sõdima Tallega ja Tall võidab nad ära - sest tema on isandate Issand ja kuningate Kuningas - ja koos temaga võidavad need, kes on kutsutud ja valitud ja ustavad.' Ja ta ütles mulle: 'Veed, mida sa nägid seal, kus hoor istub, on rahvad ja rahvahulgad ja paganad ja keeled. Kümme sarve, mida sa nägid, ning metsaline, need hakkavad vihkama hoora ja teevad ta puupaljaks ja võtavad alasti ja söövad ta liha ja põletavad ta ära tulega. Sest Jumal on nende südamesse andnud teha tema nõu järgi ning olla sama meelt ning anda oma kuningavõim metsalise kätte, kuni Jumala sõnad on läinud täide. Ja naine, keda sa nägid, on suur linn, kellel on kuningavõim ilmamaa kuningate üle.'

Ta hüüdis võimsa häälega: 'Langenud, langenud on suur Paabel ning on saanud kurjade vaimude eluasemeks ning kõigi rüvedate vaimude varjupaigaks ja kõigi rüvedate lindude varjupaigaks ning kõigi rüvedate loomade ja vihatute varjupaigaks! Sest tema hooruse raevuviinast on joonud kõik paganad ning temaga on hooranud maailma kuningad ning ilmamaa kaupmehed on rikastunud tema toretsemisest!'

Tema pärast hakkavad nutma ja halisema ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toretsenud, kui nad näevad tema põlemise suitsu, seistes kartusest tema piina ees kaugel eemal ja hüüdes: 'Häda, häda, suur linn, Paabel, võimas linn, sest üheainsa tunniga on tulnud su kohtumõistmine!'

Ja üks võimas ingel tõstis kivi otsekui suure veskikivi ning viskas selle merre, hüüdes: 'Nõnda visatakse suur linn Paabel äkitselt ära ning teda ei leita enam!

Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt.

Ja temal oli tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi 'Kuningate Kuningas ja isandate Issand'.

Ma nägin üht inglit seisvat päikeses ning see hüüdis suure häälega kõigile keset taevast lendavaile lindudele: 'Tulge, lennake kokku Jumala suurele söömaajale, et te saaksite süüa kuningate liha ja sõjapealike liha ja vägevate liha ning hobuste ja nende seljas istujate liha ning kõigi vabade ja orjade ning pisikeste ja suurte liha!' Ma nägin metsalist ja ilmamaa kuningaid ja nende väehulki kogunevat sõda pidama temaga, kes istus valge hobuse seljas, ning tema väehulgaga.

Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga kuningatena tuhat aastat.

Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi.

Ja troonil istuja ütles: 'Vaata, ma teen kõik uueks!' Tema ütles: 'Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!' Ja ta ütles mulle: 'See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast.

Ta näitas mulle eluvee jõge, säravat nagu mägikristall. See saab alguse Jumala ja Talle troonist. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda, andes iga kuu oma vilja, ning puu lehed annavad tervist rahvastele. Ja midagi äraneetut ei ole enam. Jumala ja Talle troon on seal ning ta sulased teenivad teda ning näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel. Ja ööd ei ole enam ning neile ei ole vaja lambivalgust ega päikesevalgust, sest Issand Jumal ise valgustab neid, ning nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti.