32 – Märtrisurm

Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast, ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha. Ja Issand küsis Kainilt: 'Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!' Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: 'Lähme väljale!' Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema. Aga Issand küsis Kainilt: 'Kus on su vend Aabel?' Ja tema vastas: 'Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?' Ja tema ütles: 'Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!

Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale: 'Aabraham!' Ja ta vastas: 'Siin ma olen!' Ja tema ütles: 'Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!' Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega kaasa kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud. Kolmandal päeval tõstis Aabraham oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt. Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: 'Jääge teie eesliga siia! Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.' Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis enda kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos. Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: 'Isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen, mu poeg!' Siis ta ütles: 'Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?' Ja Aabraham vastas: 'Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!' Nõnda läksid mõlemad üheskoos. Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale. Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et tappa oma poeg. Aga Issanda ingel hüüdis teda taevast ja ütles: 'Aabraham, Aabraham!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen!' Siis ta ütles: 'Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!' Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni. Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel.

Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.

Sa ei tohi tappa!

Eks ole mina sind käskinud: Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!'

Ja kuningas ütles käsutäitjaile, kes seisid ta juures: 'Pöörduge sinna ja surmake Issanda preestrid, sest ka nende käsi on Taavetiga; kuigi nad teadsid, et ta põgenes, ei ilmutanud nemad seda mu kõrvale!' Aga kuninga sulased ei tahtnud sirutada oma kätt, et tungida kallale Issanda preestritele. Siis ütles kuningas Doegile: 'Pöördu sina sinna ja mine preestritele kallale!' Ja edomlane Doeg pöördus ning läks ise preestritele kallale ja tappis sel päeval kaheksakümmend viis linast õlarüüd kandvat meest. Ja ta lõi preestrite linnas Noobis mõõgateraga maha nii mehed kui naised, nii lapsed kui imikud ja, samuti mõõgateraga, ka härjad, eeslid ja lambad.

ja kui Iisebel hävitas Issanda prohveteid, siis oli Obadja võtnud sada prohvetit ja peitnud need viiekümne kaupa koobastesse ning toitnud neid leiva ja veega.

Ja ta vastas: 'Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.'

Nõudke Issandat ja tema võimsust, otsige alati tema palet!

Siis täitis Jumala Vaim Sakarja, preester Joojada poja, ja tema astus rahva ette ning ütles neile: 'Nõnda ütleb Jumal: Mispärast te astute üle Issanda käskudest? See ei õnnestu teil! Et te olete Issanda maha jätnud, siis jätab tema teid maha.' Aga nad pidasid tema vastu vandenõu ja viskasid tema kuninga käsul Issanda koja õues kividega surnuks.

Ometi olid nad tõrksad ja hakkasid sulle vastu, heitsid sinu Seaduse selja taha ja tapsid sinu prohvetid, kes neid manitsesid sinu juurde tagasi pöörduma; ja nad saatsid korda suuri teotusi.

Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas ja ütles: 'Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!'

Vaata, ta tapab mu! Ma ei looda enam! Ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed.

Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.

Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld. Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud.

Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja? Ilmamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu Issanda ja tema võitud mehe vastu: 'Kiskugem katki nende ahelad ja visakem enestelt ära nende köied!' Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid.

Aga rõõmsad olgu kõik, kes sinu juures pelgupaika otsivad; igavesti hõisaku nad, sest et sina kaitsed neid; ja ilutsegu sinus need, kes armastavad sinu nime!

Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool. Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada. Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist. Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.

Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.

tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.

Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema? Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad. Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale. Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule.

Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt!

Õel kavatseb kurja õigele ja kiristab tema peale hambaid. Issand naerab teda, sest ta näeb tema hukatuse päeva tulevat. Õelad paljastavad mõõga ja tõmbavad oma ammu vinna, et kukutada viletsat ja vaest ja tappa neid, kes on õigel teel. Kuid nende mõõk läheb nende eneste südamesse, ja nende ammud murduvad.

Ei, sinu pärast tapetakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks.

Laulujuhatajale: Korahi laste laul; neidude häälele. Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas.

Sest see on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle.

Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!

Aga sina, Issand, naerad neid, sa pilkad kõiki paganaid. Mu jõud, ma tahan hoida sinu poole, sest Jumal on mu kindel varjupaik. Mu helduse Jumal tuleb mulle vastu, Jumal lubab mind parastada mu varitsejaid.

kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal. Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata. Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind. Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.

Kuid õiged rõõmutsevad ja hõiskavad Jumala palge ees ning ilutsevad rõõmu pärast. Laulge Jumalale, mängige, kiites tema nime, tehke teed temale, kes sõidab kõrbetes! Tema nimi on Issand, hõisake rõõmu pärast tema ees!

Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest. Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse. Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal. Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.

Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist; nad käivad sinu palge valguses, Issand. Sinu nimest rõõmutsevad nad iga päev, ja sinu õigluses nad ülendatakse.

Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib,

Jumal, ülenda ennast üle taevaste ja üle kogu ilmamaa olgu su auhiilgus!

Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud! Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.

Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.

Vagad ilutsegu au sees, nad hõisaku oma voodites!

Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!

Aus nimi on parem kui kallis võideõli ja surmapäev on parem kui sünnipäev.

Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud!

Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud.

Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.

Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale!

Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuse ja sülje eest. Issand Jumal aitab mind: seepärast ma ei jäänud häbisse, seepärast ma muutsin oma näo otsekui ränikiviks, sest ma teadsin, et ma ei jää häbisse,

Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm, rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.

Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud. Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast? Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus. Aga Issand arvas heaks teda alandada haigustega. Kui ta iseenese on andnud süüohvriks, saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua ja Issanda tahe teostub tema läbi. Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd. Sellepärast ma annan temale osa paljude hulgas ja ta jagab vägevatega saaki, sest ta tühjendas oma hinge surmani ja ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest.

Jah, te lähete rõõmsasti välja ja teid tuuakse rahus. Mäed ja künkad rõkatavad rõõmust teie ees ning kõik väljapuud plaksutavad käsi.

Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest, ta läheb rahusse: oma voodites hingavad need, kes on käinud sirget teed.

andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel, et neid nimetataks 'Õigluse tammedeks', 'Issanda istanduseks', millega ta ennast ehib.

Mina rõõmutsen väga Issandas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õigusekuuega, otsekui oleks peigmees enesele pähe pannud piduliku peakatte või pruut ennast ehetega ehtinud.

Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.

On olemas juuda mehed, keda sa oled pannud valitsema Paabeli maakonna üle: Sadrak, Meesak ja Abednego. Need mehed ei hooli sinust, kuningas, nad ei teeni sinu jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.' Siis käskis vihane ja raevunud Nebukadnetsar tuua Sadraki, Meesaki ja Abednego; ja need mehed toodi kuninga ette. Nebukadnetsar hakkas rääkima ja ütles neile: 'Kas see on tõsi, Sadrak, Meesak ja Abednego, et teie ei teeni mu jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille ma olen lasknud püstitada? Kui te nüüd otsekohe, kui te kuulete sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, olete valmis maha heitma ja kummardama kuju, mille ma olen lasknud valmistada, siis on see hea; aga kui te ei kummarda, siis heidetakse teid otsekohe tulisesse ahju. Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest?'

Sadrak, Meesak ja Abednego kostsid ning ütlesid kuningale: 'Nebukadnetsar! Selle peale pole meil tarvis sulle vastata sõnagi. Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.'

Siis Nebukadnetsar vihastas ja ta näojume muutus Sadraki, Meesaki ja Abednego pärast; ta käskis ahju kütta seitse korda rohkem kui tavaliselt. Ja ta käskis mõningaid tugevaid mehi oma sõjaväest siduda Sadrak, Meesak ja Abednego kinni, et heita nad tulisesse ahju. Siis seoti mehed kinni ning heideti tulisesse ahju koos nende kuubede, pükste, mütside ja muude riietega. Et kuninga käsk oli vali ja ahi oli ülemäära köetud, siis tappis tuleleek need mehed, kes Sadraki, Meesaki ja Abednego sinna viisid. Aga need kolm meest, Sadrak, Meesak ja Abednego, langesid seotuina tulisesse ahju.

Siis kuningas Nebukadnetsar ehmus ja tõusis kähku üles, kostis ja ütles oma nõuandjaile: 'Eks me heitnud kolm seotud meest tulle?' Nad kostsid ja ütlesid kuningale: 'Tõepoolest, kuningas!' Tema kostis ja ütles: 'Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane.' Siis Nebukadnetsar läks tulise ahju ukse juurde, hakkas rääkima ja ütles: 'Sadrak, Meesak ja Abednego, kõrgeima Jumala sulased, astuge välja ja tulge siia!' Siis tulid Sadrak, Meesak ja Abednego tulest välja. Ja asehaldurid, ülemad ja maavalitsejad ja kuninga nõuandjad kogunesid ning nägid, et tuli ei olnud saanud võimust nende meeste ihu üle; neil ei olnud juuksed peas kõrbenud, nende kuued ei olnud muutnud värvi ja neile ei olnud külge hakanud kõrbelõhna. Nebukadnetsar kostis ja ütles: 'Kiidetud olgu Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumal, kes läkitas oma ingli ja päästis oma sulased, kes lootsid tema peale ja astusid üle kuninga käsust. Nad andsid pigem ära oma ihu, kui et teenida ja kummardada mõnda muud jumalat peale nende oma Jumala!

Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis läks ta oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud. Siis need mehed tormasid sisse ja leidsid Taanieli palvetamast ja anumast oma Jumala ees. Seejärel astusid nad kuninga ette ja küsisid kuninga keelu kohta: 'Kas sa pole mitte kirjutanud keeldu, et iga inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku?' Kuningas kostis ja ütles: 'Asi on kindel meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse järgi!' Siis nad kostsid ja ütlesid kuninga ees: 'Taaniel, kes on Juuda vangide hulgast, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust, mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma palvet.' Kui kuningas seda kuulis, siis oli see temale väga ebameeldiv ja ta oli mures Taanieli pärast, kuidas teda päästa; ja ta nägi vaeva tema päästmiseks kuni päikeseloojakuni. Siis need mehed tormasid kuninga juurde ja ütlesid kuningale: 'Tea, kuningas, et meedlaste ja pärslaste seaduseks on, et ühtegi kuninga antud keeldu või korraldust ei tohi muuta!'

Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati lõvide auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: 'Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!' Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust. Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und. Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks kiiresti lõvide augu juurde. Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, hüüdis ta kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile: 'Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?' Siis Taaniel kõneles kuningaga: 'Kuningas elagu igavesti! Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja teinud.' Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.

Ja ta kõneleb sõnu Kõigekõrgema vastu ning piinab Kõigekõrgema pühasid. Ja ta püüab muuta aegu ja seadust, ja need antakse tema kätte ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks.

Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks. Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.

Issand on hea, varjupaik hädaajal, ja ta tunneb neid, kes tema juures pelgupaika otsivad.

ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas.

Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.

Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad,

Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!

Hoiduge inimeste eest, sest teid antakse ülemkohtute kätte ja teid piitsutatakse nende sünagoogides, teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette neile ja rahvastele tunnistuseks. Aga kui teid reedetakse, ärge muretsege, kuidas või mida peate rääkima, sest teile antakse tollel tunnil see, mida rääkida, sest teie pole rääkijad, vaid teie Isa Vaim kõneleb teie kaudu.

Aga vend annab surma venna ja isa lapse, ning lapsed tõusevad vanemate vastu ja lasevad neid surmata. Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse. Siis aga, kui teid kiusatakse taga ühes linnas, põgenege teise! Sest tõesti, ma ütlen teile, te ei jõua kõiki Iisraeli linnu läbi käia, enne kui Inimese Poeg tuleb.

Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!

Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.

Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!'

Aga variserid läksid välja ning võtsid Jeesuse kohta vastu otsuse, et ta tuleb hukata.

Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik - kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.

Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu. Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.

Ja ta ütles oma meestele: 'See on Ristija Johannes! Tema on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad imeväed tema kaudu.' Heroodes oli ju Johannese kinni võtnud, aheldanud ja pannud vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, sest Johannes oli talle öelnud: 'Sa ei tohi teda pidada!' Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, kuid kartis rahvast, sest Johannest peeti prohvetiks. Aga kui tuli Heroodese sünnipäev, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele, nõnda et ta vandega tõotas talle anda, mida ta iganes soovib. Tema aga lausus oma ema õhutusel: 'Anna mulle vaagnal Ristija Johannese pea!' Kuningas kurvastas, kuid vande ja piduliste pärast käskis talle selle anda. Ja ta saatis vanglasse mehed Johannesel pead otsast lööma. Ja Johannese pea toodi vaagnal ja anti tüdrukule ning too viis selle oma emale. Ja Johannese jüngrid tulid, viisid ta surnukeha ära ja matsid maha ning tulid ja teatasid sellest Jeesusele.

Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama.

Siis Jeesus ütles oma jüngritele: 'Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.

Siis kostis Peetrus: 'Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle. Mis siis meile saab?'

'Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad ta paganate kätte teotada ja piitsutada ja risti lüüa; ning kolmandal päeval äratatakse ta üles.'

Kuulge teist tähendamissõna! Oli inimene, majaisand, kes istutas viinamäe ja piiras selle aiaga ning õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ja reisis võõrsile. Kui saagiaeg lähenes, läkitas ta oma sulaseid rentnike juurde oma vilja vastu võtma. Aga rentnikud võtsid ta sulased kinni, mõnda nad peksid, mõne tapsid, mõne aga viskasid kividega surnuks. Taas ta läkitas teisi sulaseid, rohkem kui esimesi, ja nad tegid nendega nõndasamuti. Aga lõpuks ta läkitas nende juurde oma poja, mõeldes: 'Ehk nad häbenevad mu poega!' Kuid rentnikud rääkisid poega nähes omavahel: 'Tema ongi see pärija! Läki, tapame ta ära ja tema pärandi saame meie!' Ja nad võtsid ta kinni ja viskasid viinamäelt välja ja tapsid ära.

Seepärast, vaata, mina läkitan teie juurde prohveteid ja tarku ja kirjatundjaid ning osa te tapate ja lööte risti ning osa te piitsutate oma sünagoogides ja jälitate neid linnast linna, et teie peale tuleks kõik õige veri, mis on valatud maa peal õige Aabeli verest kuni Berekja poja Sakarja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel.

Siis antakse teid ahistusse ja teid tapetakse ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast. Ja siis pahandavad paljud ja reedavad üksteist ja vihkavad üksteist.

Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb.

Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial. Ja kui nende päevade arvu ei kahandataks, siis ei pääseks ükski, aga valitute pärast kahandatakse neid päevi.

ja otsustasid Jeesuse kavalusega kinni võtta ja tappa.

Peetrus ütles talle: 'Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!' Samamoodi ütlesid ka kõik teised jüngrid.

Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et teda surmata,

Siis nad sülitasid Jeesusele näkku ja peksid teda rusikatega, mõned aga lõid teda kepiga

Aga varahommikul langetasid kõik ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb surmata, ja viisid ta aheldatult ära ning andsid maavalitseja Pilaatuse kätte.

Siis ta laskis neile vabaks Barabase, Jeesust aga laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa.

Ja nad sülitasid ta peale ja võtsid pilliroo ning lõid talle pähe. Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad tal mantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse ja viisid ta ära ristilöömiseks.

Aga kui nad tema olid risti löönud, jagasid nad liisku heites ta rõivad omavahel

Ja nõndasamuti on sellega, mis kivisele maale külvati: need on, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu, ent neil pole enestel juurt, vaid nad on heitlikud; kui neid siis sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, loobuvad nad kohe.

Ja kuningas Heroodes sai kuulda - Jeesuse nimi oli ju saanud juba tuntuks -, et öeldi: 'Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad tema kaudu imeväed.' Aga teised ütlesid, et ta on Eelija, aga teised, et prohvet nagu üks prohveteist. Aga Heroodes ütles sellest kuuldes: 'Seesama Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, tema on äratatud üles!' Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta ja aheldanud ta vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kellega Heroodes oli abiellunud; sest Johannes oli Heroodesele öelnud: 'Sa ei tohi pidada oma venna naist!' Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud, sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi. Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele. Ja Heroodiase tütar astus sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele nii, et kuningas ütles tüdrukule: 'Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!' Ja ta tõotas ja vandus temale: 'Mida sa iganes küsiksid, ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!' Ja tüdruk läks välja ja ütles oma emale: 'Mida ma küsiksin?' Aga too ütles: 'Ristija Johannese pead!' Ja ta tuli kohe varmalt kuninga juurde sisse ja küsis: 'Ma tahan, et sa otsekohe annad mulle vaagnal Ristija Johannese pea!' Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu. Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea. Ja too läks, lõi vanglas tal pea otsast ning tõi ta pea vaagnal ja andis selle tüdrukule ja tüdruk andis selle oma emale. Ja kui Johannese jüngrid said sellest kuulda, tulid nad ja viisid ta surnukeha ära ning panid selle hauakambrisse.

Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma.

Ja Jeesus kutsus rahvahulga koos oma jüngritega enese juurde ja ütles neile: 'Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle.

sest ta õpetas oma jüngreid ja ütles neile, et Inimese Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad tema, ja kui ta on tapetud, tõuseb ta kolme päeva pärast üles.

'Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles.'

Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: 'Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: 'Ehk nad häbenevad mu poega!?' Need rentnikud aga rääkisid omavahel: 'Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!' Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja.

Aga teie vaadake iseennast: minu pärast antakse teid ülemkohtute kätte ja teid pekstakse sünagoogides ning seatakse maavalitsejate ja kuningate ette, tunnistuseks neile. Ja kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi. Ja kui teid viiakse ja antakse valitsejate kätte, ärge muretsege ette, mida rääkida, vaid rääkige seda, mida iganes teile antakse sel tunnil, sest teie pole kõnelejad, vaid Püha Vaim. Ja vend annab surma venna ja isa lapse ja lapsed tõusevad vanemate vastu ja lasevad nad surmata ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb.

Aga kahe päeva pärast oli paasa- ja hapnemata leibade püha ning ülempreestrid ja kirjatundjad pidasid aru, kuidas Jeesust kavalusega kinni võtta ja tappa,

Aga tema ütles eriti kindlalt: 'Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!' Nõndasamuti ütlesid ka kõik teised.

Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid tunnistust Jeesuse surmamiseks, kuid ei leidnud,

Te olete ise kuulnud pühaduseteotust. Mis te arvate?' Aga nemad kõik otsustasid, et tal on surmasüü. Ja mõned hakkasid sülitama Jeesuse peale ja katma ta palet ja peksma teda rusikatega ning ütlema talle: 'Ütle prohveti kombel, kes see oli!' Ja teenrid jagasid talle kepihoope.

Nemad aga karjusid taas: 'Löö ta risti!' Pilaatus ütles neile: 'Kuidas nii, mis halba ta siis on teinud?' Ent nemad karjusid üha valjemini: 'Löö ta risti!' Aga Pilaatus, tahtes rahvahulga meele järgi olla, laskis neile vabaks Barabase, ent Jeesust laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa.

Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad talt purpurmantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse. Ja nad viisid Jeesuse välja, et teda risti lüüa.

Ja nad lõid ta risti ja jagasid ta rõivad omavahel, heites liisku nende üle, kes mida saab. Aga kell oli üheksa, kui nad ta risti lõid.

Aga Jeesus kisendas valju häälega ja heitis hinge.

ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,

Õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast! Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas! Just samal kombel tegid nende isad prohvetitele.

Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!

Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu!

Aga nelivürst Heroodes sai kuulda kõigest toimunust ja oli kahevahel, sest mõned ütlesid: 'Johannes on üles äratatud surnuist,' mõned: 'Eelija on ilmunud,' teised aga: 'Keegi muistseist prohveteist on üles tõusnud.' Aga Heroodes ütles: 'Johannese pea lasksin ma maha raiuda. Kes on aga see, kellest ma niisuguseid asju kuulen?' Ja ta püüdis Jeesust näha saada.

öeldes: 'Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.'

Siis ütles Jeesus kõikidele: 'Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle.

Häda teile, sest te ehitate prohvetitele hauamärke, teie isad on nad aga tapnud! Niisiis, te ise tunnistate, et olete oma isade tegude poolt, sest nemad tapsid nad ära, aga teie ehitate nende hauamärke. Seepärast ütleb ka Jumala tarkus: Ma läkitan nende juurde prohveteid ja apostleid, ja nad kiusavad neid taga ja tapavad neist mõned, et sellelt sugupõlvelt nõutaks kätte kõigi prohvetite veri, mis on valatud maailma rajamisest peale, Aabeli verest kuni Sakarja vereni, kes hukati altari ja jumalakoja vahel. Jah, ma ütlen teile, see nõutakse kätte sellelt sugupõlvelt!

Teile aga, oma sõpradele, ma ütlen: Ärge kartke neid, kes ihu tapavad ja pärast seda ei saa midagi rohkemat teha! Ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse! Jah, ma ütlen teile, teda kartke!

Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas,

'Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger. Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger.

Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on, ei saa olla minu jünger.

Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles.

sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.'

Jeesus aga hakkas rahvale rääkima seda tähendamissõna: 'Üks inimene istutas viinamäe ja andis selle rentnike kätte ning reisis pikaks ajaks võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et need sellele annaksid viinamäe viljast. Aga rentnikud peksid teda ja saatsid ta minema tühjade kätega. Ja ta läkitas veel teise sulase. Nemad peksid ja solvasid tedagi ning saatsid ta minema tühjade kätega. Ja ta läkitas veel kolmanda. Aga sellegi nad peksid veriseks ja viskasid välja. Siis mõtles viinamäe isand: 'Mis ma pean tegema? Ma saadan oma armsa poja, võib-olla teda nad häbenevad.' Aga teda nähes arutasid rentnikud omavahel: 'Tema ongi see pärija! Tapame ta ära, et pärand saaks meile!' Ja nad viskasid ta viinamäelt välja ning tapsid ära. Mida nüüd viinamäe isand teeb nendega?

aga kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osaliseks ja surnuist üles tõusma, need ei võta naist ega lähe mehele, sest nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.

Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast. See annab teile võimaluse tunnistamiseks. Jätke siis meelde, et te ette ei muretseks, mida eneste eest kosta, sest mina ise annan teile suu ja tarkuse, mille vastu ei saa seista ega rääkida keegi teie vastastest. Aga ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ja sõbrad reedavad teid ja lasevad mõned teie seast surmata, ning teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast.

Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge.

ning ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust, kuidas Jeesust hukata, sest nad kartsid rahvast.

Aga teie olete need, kes minu juures on püsinud mu kiusatustes,

Peetrus ütles talle: 'Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!'

Aga mehed, kes Jeesust kinni pidasid, teotasid teda ja peksid. Nad katsid kinni ta silmad ja küsisid temalt: 'Ütle prohvetlikult, kes see on, kes sind lõi?'

Kuid nemad karjusid vastu: 'Löö risti, löö ta risti!' Tema aga ütles neile kolmandat korda: 'Kuidas nii, mis ta siis halba on teinud? Ma ei ole temast leidnud ühtegi surmasüüd. Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks.' Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust.

Ja kui nad tulid sinna paika, mida hüütakse Pealuuks, siis nad lõid Jeesuse sinna risti, samuti kurjategijad - ühe temast paremale, teise vasemale. [Aga Jeesus ütles: 'Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!'] Aga nad heitsid liisku tema rõivaid jagades.

Ja Jeesus ütles talle: 'Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.'

Ja Jeesus hüüdis valju häälega: 'Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!' Seda öeldes heitis ta hinge.

kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud.

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama.

Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.

See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.'

Kas Mooses ei andnud teile Seadust? Aga keegi teist ei tee Seaduse järgi. Miks te otsite võimalust mind tappa?'

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!'

Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.

nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane. Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.'

Jeesus ütles talle: 'Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?'

Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.

Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa,

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.

Peetrus ütles talle: 'Issand, miks ma siis praegu ei saa sulle järgneda? Ma annan oma elu sinu eest.'

Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.

Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid. Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: 'Ei ole teener suurem kui ta isand!' Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud.

Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat. Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind. Kuid seda olen ma teile rääkinud, et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et mina olen seda teile öelnud. Seda ma ei ole öelnud teile kohe alguses, sest ma olin koos teiega.

Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.

Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.'

Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.

Nüüd võttis Pilaatus Jeesuse ja laskis teda piitsutada. Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga ning tulid tema juurde ja ütlesid: 'Tervist, juutide kuningas!' ja andsid talle kõrvakiile.

Kui nüüd ülempreestrid ja sulased teda nägid, hüüdsid nad: 'Löö risti! Löö risti!' Pilaatus ütles neile: 'Võtke teie ta ja lööge ise risti, sest mina ei leia temal süüd!'

Jeesus vastas: 'Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte.'

Need aga hüüdsid nüüd: 'Vii ära, vii ära, löö ta risti!' Pilaatus ütles neile: 'Kas ma pean teie kuninga risti lööma?' Ülempreestrid vastasid: 'Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.' Siis andis Pilaatus Jeesuse nende kätte risti lüüa. Nad võtsid nüüd Jeesuse - ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika, mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks. Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesuse keskele.

Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: 'See on lõpetatud!' ja, langetanud pea, heitis hinge.

Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.' Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: 'Järgne mulle!'

Jeesus ütles talle: 'Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!' Siis levis kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei olnud öelnud talle, et ta ei sure, vaid: 'Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?'

tema enda, kui ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud. Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses.

ja pistsid oma käed apostlite külge ning panid nad üldvanglasse.

Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata.

ja kutsusid apostlid sisse, peksid neid ja keelasid neil rääkida Jeesuse nimel ning lasksid nad vabaks. Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast.

Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamelt ja kõrvadelt! Teie panete alati vastu Pühale Vaimule, nii nagu teie isad, nõnda teete teiegi. Keda prohvetitest teie isad ei ole taga kiusanud? Ja nad on tapnud need, kes kuulutasid ette selle Õige tulemist, kelle reetjaiks ja mõrtsukaiks nüüd olete saanud teie, kes te saite Seaduse inglite antud korralduse kaudu, ent ei ole seda pidanud.' Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid. Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel ja ütles: 'Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.'

Selle peale nad karjusid valju häälega ja oma kõrvu kinni hoides sööstsid nagu üks mees tema kallale ja kihutasid ta linnast välja ning viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma rõivad maha ühe noormehe jalgade ette, keda kutsuti Sauluseks, ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: 'Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!' Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure häälega: 'Issand, ära pane seda neile patuks!' Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.

Saulus oli samuti tema hukkamise poolt. Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad. Aga mõned vagad mehed matsid Stefanose maha ja tegid suure leinatalituse tema pärast. Ent Saulus hakkas laastama kogudust, käis mööda kodasid ning vedas kaasa mehi ja naisi ning andis need vangi.

Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: 'Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt.'

Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma. Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: 'Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?' Aga tema ütles: 'Isand, kes sa oled?' Ja hääl vastas: 'Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.

Kui juba üsna hulk päevi oli möödunud, võtsid juudid nõuks ta hukata. Aga Saulusele sai nende salasepitsus teatavaks. Nemad luurasid aga päevad ja ööd väravais, et teda hukata.

Ta rääkis ja vaidles ka kreekakeelsete juutidega, aga need võtsid nõuks ta hukata.

Aga sel ajal hakkas kuningas Heroodes mõnele kogudusest kurja tegema. Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna. Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal. Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua.

Kui siis paganad ja juudid koos oma ülematega tahtsid apostleid teotada ja kividega surnuks visata, põgenesid nood sellest teada saades Lükaoonia linnadesse Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbruskonda

ning kinnitasid jüngrite hingi, julgustades neid jääma ususse ja seletades, et meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki.

meestega, kes on pannud oma elu kaalule meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast.

Ja rahvahulk tõusis nende vastu. Võimukandjad kiskusid rõivad nende seljast ja käskisid neid keppidega peksta. Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata. Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku.

Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: 'Sest ka meie oleme tema sugu.'

Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma, teadmata, mis mulle seal võib juhtuda peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused. Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.

Seepeale vastas Paulus: 'Mis te teete, et te nutate ja vaevate mu südant! Sest ma olen valmis mitte üksnes laskma ennast Jeruusalemmas aheldada, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast.' Aga kui ta ei lasknud end ümber veenda, rahunesime ja ütlesime: 'Sündigu Issanda tahtmine!'

Ja kui nad püüdsid teda tappa, läks sõnum sealse väeosa ülempealikule, et kogu Jeruusalemm on möllamas.

Sellisena ma kiusasin surmani taga usuteed, pannes ahelaisse ja toimetades vanglasse nii mehi kui naisi. Nõnda võivad mu kohta tunnistada ka ülempreester ja vanemad, kelle käest ma sain kirju viimiseks nende vendade kätte Damaskusesse. Ja ma kavatsesin ka sealseid usklikke tuua aheldatult Jeruusalemma, et neid karistataks.

Ja mina ütlesin: 'Issand, nad ise ju teavad, et ma viisin vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad. Ja kui sinu tunnistaja Stefanose verd valati, seisin minagi seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende rõivaid, kes ta hukkasid.'

Kui nüüd valgeks läks, heitsid juudid salanõusse ja vandusid vastastikku, et nad ei söö ega joo, enne kui nad Pauluse on tapnud. Neid, kes selle vandeseltsi olid loonud, oli rohkem kui nelikümmend meest. Need läksid nüüd ülempreestrite ja vanemate juurde ja ütlesid: 'Me oleme needes vandunud, et me ei söö, enne kui me Pauluse oleme tapnud. Andke teie siis koos Suurkohtuga ülempealikule ametlik avaldus, et ta tooks Pauluse teie ette, nagu tahaksite tema kohta täpsemalt teada saada. Meie aga oleme valmis teda hukkama, enne kui ta teieni jõuab.'

Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele. Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt. Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka välismaa linnades.

Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.

igavest elu küll neile, kes püsiva heategemise kaudu taotlevad kirkust ja au ja kadumatust,

Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse,

Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid. Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks. Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.

Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu. Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud.

Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale. Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.

Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.

Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse. Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.

Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.

Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud.

Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?

Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: 'Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.' Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

'Issand, nad on tapnud sinu prohvetid ja maha kiskunud sinu altarid. Mina üksi olen järele jäänud, ja nad püüavad ka minu hinge.' Kuid mida ütleb talle Jumala vastus? 'Ma olen enesele alles jätnud seitse tuhat meest, kes ei ole nõtkutanud põlvi Baali ees.' Nõnda siis on ka nüüdsel ajal jääk alles jäänud armuvaliku järgi.

Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.

Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves! Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked! Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke!

Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: 'Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte' - nii ütleb Issand. Veel enam: 'Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!'

Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja.

sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.

vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. Kuid nõnda nagu on kirjutatud: 'Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.'

Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?

Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud kõige viimasele kohale nagu surmamõistetuid areenil kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele.

Praeguse tunnini me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu. Ning me näeme vaeva oma kätega tööd tehes. Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära, kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti. Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.

Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!

Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.

Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.

Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.

Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.

Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie, vennad, olete mu kiitlemine, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.

Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.

Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: 'Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?'

Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu. Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame. Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.

Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises. Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi,

See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus. Nii on surm tegev meis, elu aga teis.

Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.

Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse, et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti. Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.

Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest; sest me käime usus, mitte nägemises, ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures. Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil,

Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.

Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.

Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad; kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad - ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.

Ma ei ütle seda teie hukkamõistmiseks, sest ma olen juba enne öelnud, et teie olete meie südames, et me üheskoos sureksime ja üheskoos elaksime. Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.

Rohked katsumused, millega neid on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ning nende põhjatu vaesus on kasvanud siira headuse rohkeks rikkuseks.

Nemad on Kristuse teenrid. Ma räägin pööraselt - mina olen rohkem. Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus. Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend, mind on kolm korda keppidega pekstud, üks kord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes; tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes, töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti; peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast.

ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: 'Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.' Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.

Te olete ju kuulnud minu endisest elust juudi usus, et ma üliväga kiusasin taga Jumala kogudust ja püüdsin teda hävitada

nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.

Kuid just nagu tollal lihaliku loomuse järgi sündinu kiusas taga vaimu järgi sündinut, nõnda ka nüüd.

Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega.

Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu.

Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.

Seetõttu mina, Paulus, olen Kristuse Jeesuse vang teie, paganate heaks.

Seetõttu ma kutsun teid üles mitte loobuma, kui mind ahistatakse teie pärast - see on teie kirkus. Sellepärast ma põlvitan Isa ees,

Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses,

ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.

Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks, nii et kogu kohtukojale ja kõigile muudele on saanud avalikuks, et ma olen vangis Kristuse pärast. Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna.

minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.

Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem,

ega lase vastastel end heidutada millegagi, mis on neile hukatuse, teile aga pääste tähiseks, ning seda Jumalalt. Sest teile ei ole ju kingitud ainult armu uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada tema pärast

Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.

Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõmustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega.

sest ta oli Kristuse töö pärast surmasuus ega hoolinud oma elust, et täita teie aset minu eest hoolitsemisel.

Sest ümberlõigatud oleme meie, kes Jumalat teenime vaimus ja kiitleme Kristusest Jeesusest ega looda päritolu peale,

Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.

Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat - Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.

Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!

Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.

Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks,

Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal, sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas. Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses. Surmake nüüd need liikmed, mis on maa peal: hoorus, rüvedus, kirg, kuri himu ja ahnus, mis on ebajumalateenistus.

teades, et te saate Issandalt palgaks pärisosa. Teenige Issandat Kristust!

Ja te võtsite eeskujuks meid ning Issandat, kui te rohkest viletsusest hoolimata sõna vastu võtsite Püha Vaimu rõõmuga,

kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,

et ükski ei lööks kõikuma nendes viletsustes. Te ju teate, et me oleme nendesse pandud. Sest juba siis, kui me olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid hakatakse taga kiusama, nagu see on ka sündinud ja on teile teada.

Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me üle jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest,

kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos temaga elaksime.

Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!

nii et ka meie ise kiitleme teist Jumala kogudustes, teie vastupidavusest ja ustavusest kõigis tagakiusamistes ja kitsikustes, mida te talute Jumala õiglase kohtu märgiks selle kohta, et teid on arvatud Jumala riigi vääriliseks, mille pärast te ka kannatate. See on tõepoolest Jumala poolt õiglane, et teie vaevajaile tasutakse viletsusega ja teile, keda vaevatakse, antakse hingamist koos meiega, siis kui Issand Jeesus ilmub taevast oma väe inglitega leegitsevas tules, karistades neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile. Need saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja tema vägevuse kirkusest, kui ta tuleb, et tol päeval olla kirgastatud oma pühade hulgas ja imetletud kõigi usklike seas; sest teie juures on meie tunnistust peetud usutavaks.

talletades enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust.

Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu, nüüd on aga saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse,

Sel põhjusel ma ka kannatan. Ent ma ei häbene, sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.

Kannata koos minuga kurja nagu Kristuse Jeesuse tubli sõdur! Ükski, kes on sõjateenistuses, ei seo end argielu askeldustega, kui ta tahab jääda meelepäraseks sellele, kes ta on sõduriks kutsunud.

Olgu sul meeles Jeesus Kristus, kes on üles äratatud surnuist, kes põlvneb Taaveti soost! See on evangeelium, mille pärast ma kannatan kurja ja olen koguni ahelates nagu mõni roimar. Kuid Jumala sõna ei ole ahelais. Seetõttu ma talun kõike äravalitute pärast, et ka nemad saaksid pääste Kristuses Jeesuses igavese kirkusega. Ustav on see sõna: Kui me oleme surnud koos temaga, siis ka elame koos temaga, kui me jääme püsima vaevas, siis valitseme koos kuningatena, kui me tema salgame, siis salgab ka tema meid,

Sina aga oled järgnenud mulle minu õpetuses, eluviisis, kavatsustes, usus, pikas meeles, armastuses, vastupidamises, tagakiusamistes, kannatustes, mis mulle on osaks saanud Antiookias, Ikoonionis, Lüstras. Millist tagakiusamist ma olen pidanud taluma, ent kõigest on Issand mind välja kiskunud! Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.

Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd! Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.

Paulus, Kristuse Jeesuse vang, ja vend Timoteos - armsale Fileemonile, meie kaastöölisele,

ma siiski meelsamini palun sind armastuse pärast. Olles vana mees Paulus, aga nüüd ka Jeesuse Kristuse vang,

Ometi me näeme teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest, nii et ta Jumala armu läbi kõigi eest maitseks surma, nüüd pärjatuna kirkuse ja auga surma kannatamise pärast. Sest Jumalale, kelle päralt on kõik ja kelle läbi on kõik, oli kohane, et ta teeks kannatuste kaudu täiuslikuks nende pääste Rajaja, selle, kes viib kirkusse palju lapsi.

Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise otse samal viisil liha ja vere omaks võtnud, et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle - see tähendab kuradi -, ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves.

Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul!

Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad,

Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, pidite taluma rohket võitlust kannatustes! Mõned teist tehti rahva avaliku teotamise ja tagakiusamise aluseks, teised said osa nende kannatustest, kelle käsi nõnda käis. Te olete ju koos vangidega kannatanud ja rõõmuga talunud oma vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus. Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!

Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.

Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu, sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole. Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana.

Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest, kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere. Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist. Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.

Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!

Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks. Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes!

Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat. Mingem siis tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust. Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.

Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.

Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.

Vennad, võtke prohveteid, kes on rääkinud Issanda nimel, kurja kannatamise ja pika meele eeskujuks. Vaata, me kiidame õndsaks kannatlikke. Te olete kuulnud Iiobi kannatlikkusest ja näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline.

kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.

Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.

Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes. 'Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust'; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt;

Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad. 'Ent ärge kartke nende hirmutamist ja ärge kohkuge',

Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi,

Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel. Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim.

Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!

Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.

Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.

Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest! Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas. Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud.

Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged.

Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab. Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.

Teie, lapsed, olete Jumalast ja olete nad ära võitnud, sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.

Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk. Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg!

Ennäe, ta tuleb pilvedega ja iga silm saab teda näha, ka need, kes tema on läbi torganud, ning kõik maa suguharud halisevad tema pärast. Jah, aamen. 'Mina olen A ja O,' ütleb Issand Jumal, 'kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline.'

ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.

Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele: Võitjale ma annan süüa elupuust, mis on Jumala paradiisis.

Ja Smürna koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Esimene ja Viimne, kes oli surnud ning on jälle elavaks saanud: Ma tean su viletsust ja vaesust - kuid sa oled rikas - ning nende teotamist, kes ütlevad end olevat juudid, kuid ei ole seda, vaid on saatana sünagoog. Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!

Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele: Võitjale ei tee teine surm mingit kahju!

Ma tean, kus sa elad - seal, kus on saatana troon. Ja sa pead kinni minu nimest ega ole salanud minu usku ka neil päevil, mil Antipas, mu tunnistaja, minu ustav, tapeti teie juures, seal, kus elab saatan.

Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele: Võitjale ma annan süüa peidetud mannat ning annan talle valge kivikese ning kivikesele kirjutatud uue nime, mida ükski peale saaja ei tea.

Kes võidab ja minu tegusid lõpuni hoiab, sellele ma annan meelevalla paganate üle ning ta hoiab neid kui karjane raudsauaga, nii nagu purustatakse saviastjaid, otsekui minagi olen saanud meelevalla oma Isalt, ning ma annan talle koidutähe. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!

Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!

Kes võidab, selle teen ma sambaks oma Jumala templis ja enam iialgi ei lähe ta sealt välja, ning ma kirjutan tema peale oma Jumala nime ja oma Jumala linna, uue Jeruusalemma nime, mis tuleb maha taevast minu Jumala juurest, ning oma uue nime. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!

Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!

Kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli. Nad hüüdsid suure häälega: 'Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?' Neile igaühele anti valge rüü ning neile öeldi, et nad veel natuke aega puhkaksid rahus, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes veel tapetakse nõnda nagu nemadki.

Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes.

Ja üks vanematest kõneles ja ütles mulle: 'Need seal valgetes rüüdes - kes nad on ja kust nad tulid?' Ma vastasin talle: 'Mu isand, sina tead.' Ning tema ütles mulle: 'Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres. Sellepärast nad on Jumala trooni ees ning on teenimas teda ööd ja päevad tema templis. See, kes istub troonil, laotab oma telgi nende üle. Neile ei tule iial enam nälga ega iial enam janu, ka ei lange nende peale päikest ega mingit lõõska, sest Tall, kes on trooni keskel, hoiab neid kui karjane ja juhatab nad eluvee allikaile; ning Jumal pühib ära iga pisara nende silmist.'

Paganad on vihastanud, aga nüüd on sinu viha tulnud ning on tulnud aeg mõista kohut surnute üle ning anda kätte palk prohvetitele, su sulastele, ning pühadele ning neile, kes kardavad su nime, väikestele ja suurtele, ning hävitada need, kes hävitavad ilmamaad.'

Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi ega ole oma elu armastanud surmani.

Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus. Ja ta jäi seisma mere liivale.

Talle anti voli pidada sõda pühadega ja neid võita, ning talle anti meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja paganahõimu üle.

Talle anti meelevald anda vaimu metsalise kujule, et ka metsalise kuju räägiks ja teeks, et tapetaks igaüks, kes ei kummarda metsalise kuju. Ja ta tegi, et kõik - pisikesed ja suured, rikkad ja vaesed, vabad ja orjad - võtaksid endale märgi oma paremale käele või oma otsaette, ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see, kellel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv. Siin olgu tarkust! Kellel on mõistust, see arvutagu välja metsalise arv, sest see on inimese arv, ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus.

Siin olgu kannatlikkust pühadel, kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!' Ma kuulsin häält taevast ütlevat: 'Kirjuta: Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Jah, Vaim ütleb, et nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa.'

Ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Ma imestasin väga teda nähes.

ja lambi valgust ei paista sinu sees enam ning peigmehe ja mõrsja häält ei kuulda enam sinu sees. Sest sinu kaupmehed olid ilmamaa ülikud ja sinu nõidusega on eksitatud kõik paganad, ning sinust on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud ilmamaal.'

Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi - Jumala Sõna. Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas, üll valge puhas peenlinane.

Ja ma nägin troone ja neid, kes nende peal istusid; ja kohus anti nende kätte; ning ma nägin nende hingi, kelle pead olid kirvega maha raiutud Jeesuse tunnistamise pärast ja Jumala sõna pärast, ja kes ei olnud kummardanud metsalist ega tema kuju ega olnud võtnud tema märki oma otsaette ega käe peale. Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat. Aga muud surnud ei tõusnud ellu, kuni need tuhat aastat said täis. See on esimene ülestõusmine. Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga kuningatena tuhat aastat.

Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.' Ja troonil istuja ütles: 'Vaata, ma teen kõik uueks!' Tema ütles: 'Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!' Ja ta ütles mulle: 'See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast.

Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks.

Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi. Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!