22 – Imet

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: 'Saagu valgus!' Ja valgus sai.

Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.

Ja vaarao ütles Joosepile: 'Ma nägin unenäo, kuid keegi ei oska seda seletada. Aga ma olen kuulnud sinust räägitavat, et kui sina unenägu kuuled, siis sa seletad selle.' Ja Joosep vastas vaaraole, öeldes: 'Mitte mina! Küllap Jumal annab vaaraole õige vastuse!'

Seal ilmutas ennast temale Issanda ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära. Ja Mooses mõtles: 'Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle.' Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: 'Mooses, Mooses!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen!' Siis ta ütles: 'Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!'

Siis Issand küsis: 'Mis see on, mis sul käes on?' Ta vastas: 'Kepp.' Ja tema ütles: 'Viska see maha!' Ta viskas selle maha ja see muutus maoks. Ja Mooses põgenes selle eest. Ja Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi ja haara temal sabast,' - ja ta sirutas oma käe ning võttis temast kinni, ja see muutus ta pihus kepiks - 'et nad usuksid, et sulle on ennast ilmutanud Issand, nende vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!'

Ja Issand ütles temale veel: 'Pane oma käsi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, käsi oli pidalitõvest valge nagu lumi. Ja ta ütles: 'Pane oma käsi tagasi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, see oli jälle nagu ta ihu. 'Kui nad sind ei usu ega kuula su sõna esimese imeteo põhjal, siis nad usuvad teise imeteo sõnumit. Ja kui nad ka neid kahte imetegu ei usu ega kuula su sõna, siis võta Niiluse jõe vett ja vala kuivale maale! Vesi, mida sa Niiluse jõest võtad, muutub siis kuival maal vereks.'

Ja Aaron rääkis kõik need sõnad, mis Issand oli Moosesele rääkinud, ja ta tegi imetegusid rahva silma ees. Ja rahvas uskus; kui nad kuulsid, et Issand oli tundnud muret Iisraeli laste pärast, ja et ta oli näinud nende viletsust, siis nad kummardasid ja heitsid silmili maha.

Aga mina teen kõvaks vaarao südame ja teen palju imetegusid ja tunnustähti Egiptusemaal.

'Kui vaarao räägib teiega ja ütleb: Tehke mõni tunnustäht!, siis ütle Aaronile: Võta oma kepp ja viska vaarao ette, siis see muutub maoks!' Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ja tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Aaron viskas oma kepi vaarao ja ta sulaste ette ja see muutus maoks. Aga vaaraogi kutsus targad ja nõiad, ja Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega ka sedasama: igaüks neist viskas oma kepi maha ja need muutusid madudeks; aga Aaroni kepp neelas nende kepid ära.

Ja Mooses ja Aaron tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Ta tõstis kepi üles ning lõi Niiluse jõe vett vaarao ja ta sulaste silma ees, ja kõik vesi jões muutus vereks. Ja kalad jões surid, jõgi haises ja egiptlased ei saanud jõest vett juua; ja veri oli kogu Egiptusemaal. Aga Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega sedasama. Ja vaarao süda jäi kõvaks ning ta ei kuulanud neid, nagu Issand oli öelnud. Ja vaarao pöördus ümber ning läks oma kotta ega võtnud ka seda südamesse.

Siis Issand ütles Moosesele: 'Mine vaarao juurde ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand: Lase mu rahvas ära minna, et nad mind teeniksid. Aga kui sa keelad neid minemast, vaata, siis ma nuhtlen kogu su maa-ala konnadega. Niiluse jõgi hakkab kihama konnadest, need tulevad üles ning lähevad su kotta ja su magamiskambrisse ja su voodisse, samuti su sulaste kodadesse ja su rahva sekka, su küpsetusahjudesse ja leivakünadesse. Jah, konnad hüppavad sinu ja su rahva ja kõigi su sulaste peale.' Ja Issand ütles Moosesele: 'Ütle Aaronile: Siruta oma käsi kepiga välja jõgede, kanalite ja tiikide kohale, ja lase tulla konni Egiptusemaale!' Ja Aaron sirutas oma käe Egiptuse vete kohale ning konnad ronisid üles ja katsid Egiptusemaa. Aga võlurid tegid oma salakunstidega sedasama ja lasksid tulla konni Egiptusemaale.

Siis Issand ütles Moosesele: 'Ütle Aaronile: Siruta oma kepp välja ja löö maa põrmu, et sellest tuleks sääski kogu Egiptusemaale!' Ja nad tegid nõnda. Aaron sirutas oma käe kepiga välja ja lõi maa põrmu; siis tulid sääsed inimeste ja loomade kallale; kõik maa põrm muutus sääskedeks kogu Egiptusemaal. Ka võlurid tegid oma salakunstidega sedasama, et tekitada sääski, aga ei suutnud; ja sääsed olid inimeste ja loomade kallal. Siis võlurid ütlesid vaaraole: 'See on Jumala sõrm!' Aga vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei kuulanud neid - nagu Issand oli öelnud.

Ja Issand ütles Moosesele: 'Tõuse hommikul vara ja astu vaarao ette, kui ta läheb vee äärde, ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand: Lase mu rahvas minna ja mind teenida! Sest kui sa ei lase mu rahvast minna, vaata, siis ma läkitan parmud sinu ja su sulaste ja su rahva kallale ning su kodadesse. Egiptlaste kojad täituvad parmudega, nõndasamuti ka maapind, millel need on. Aga ma eraldan sel päeval Gooseni maakonna, kus asub mu rahvas, nõnda et parme ei tule sinna, selleks et sa teaksid, et mina olen Issand keset seda maad. Ma teen vahe oma rahva ja sinu rahva vahele. Homme sünnib see imetegu.' Ja Issand tegi nõnda: parme tuli rängasti vaarao kotta ja tema sulaste kodadesse; ja kogu Egiptusemaal kannatas maa parmude tõttu.

Siis Issand ütles Moosesele: 'Mine vaarao juurde ja räägi temale: Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Lase mu rahvas minna ja mind teenida! Sest kui sa keelad neid minemast ja pead neid veel kinni, vaata, siis on Issanda käsi su karja peal, kes on väljal: hobuste, eeslite, kaamelite, veiste, lammaste ja kitsede peal väga raske katkuga. Aga Issand eraldab Iisraeli karja ja egiptlaste karja, ja Iisraeli laste omadest ei sure ühtainsatki.' Ja Issand määras aja, öeldes: 'Homme teeb Issand seda siin maal.' Ja Issand tegi järgmisel päeval nõnda, ja egiptlaste kogu kari suri, ent Iisraeli laste karjast ei surnud ühtainsatki. Ja kui vaarao läkitas vaatama, ennäe, siis ei olnud Iisraeli karjast surnud ühtainsatki. Aga vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud rahvast minna.

Siis Issand ütles Moosesele ja Aaronile: 'Võtke endile mõlemad pihud täis sulatusahju tahma ja Mooses puistaku seda vaarao silma ees vastu taevast. See muutub siis tolmuks üle kogu Egiptusemaa ning inimestele ja loomadele kogu Egiptusemaal tulevad mädavillideks arenevad paised.' Ja nad võtsid sulatusahju tahma ning astusid vaarao ette; Mooses puistas seda vastu taevast ja see muutus mädavillideks arenevaiks paiseiks inimestel ja loomadel. Ja võlurid ei suutnud seista Moosese ees paisete pärast, sest paised olid võlureil ja kõigil egiptlastel. Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei kuulanud neid, nagu Issand oli Moosesele öelnud.

Ja Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb rahet kogu Egiptusemaale, inimeste ja loomade peale, ja kõigi taimede peale Egiptusemaal!' Ja Mooses sirutas oma kepi taeva poole ning Issand andis müristamist ja rahet, ja tuli lõi maha; ja Issand laskis Egiptusemaale rahet sadada. Ja rahe ja tuli, mis oli rahega segamini, olid väga rängad, milliseid ei ole olnud kogu Egiptusemaal selle asustamisest alates. Ja rahe lõi maha kogu Egiptusemaal kõik, kes olid väljal, niihästi inimesed kui loomad; ja rahe lõi maha kogu rohu ning murdis kõik puud väljal. Ainult Gooseni maakonnas, kus olid Iisraeli lapsed, ei olnud rahet. Siis vaarao läkitas järele ja kutsus Moosese ja Aaroni ning ütles neile: 'Ma olen seekord pattu teinud. Issand on õiglane, aga mina ja mu rahvas oleme õelad.

Siis Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi Egiptusemaa kohale rohutirtsude pärast, et need tuleksid Egiptusemaale ja sööksid ära kõik maa rohu, kõik, mis rahe on alles jätnud!' Ja Mooses sirutas oma kepi välja Egiptusemaa kohale ning Issand saatis maale idatuule kogu selle päeva ja kogu selle öö; kui hommik tuli, tõi idatuul kaasa rohutirtsud. Rohutirtsud tulid kogu Egiptusemaale ja laskusid väga suurel hulgal kõigisse Egiptuse paigusse; enne seda ei ole rohutirtse sel määral olnud ega ole neid olnud ka enam pärast seda. Need katsid kogu maapinna, nõnda et maa mustas; nad sõid ära kõik maa rohu ja kõik puude vilja, mis rahe oli üle jätnud. Ja kogu Egiptusemaal ei jäänud üle midagi haljast puudel ega väljarohtudel. Siis vaarao kutsus kiiresti Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Ma olen pattu teinud Issanda, teie Jumala, ja teie vastu.

Siis Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb Egiptusemaale niisugune pimedus, et katsu või käega!' Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole ning kogu Egiptusemaale tuli kolmeks päevaks pilkane pimedus: üks ei näinud teist ja ükski ei liikunud paigast kolmel päeval. Aga kõigil Iisraeli lastel oli oma asupaikades valge.

Ja see sündis keskööl, et Issand lõi maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni, ja kõik kariloomade esmasündinud. Siis vaarao tõusis öösel üles, tema ja kõik ta sulased, ning kõik egiptlased, ja Egiptuses oli suur hädakisa, sest ei olnud ainsatki koda, kus ei olnud surnut. Ja ta kutsus öösel Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Issandat, nagu te olete rääkinud! Võtke ka niihästi oma lambad ja kitsed kui veised, nagu te olete rääkinud, ja minge! Ja õnnistage ka mind!' Ja egiptlased käisid rahvale peale, et nad kiiresti lahkuksid maalt, sest nad ütlesid: 'Me sureme kõik.'

Siis Jumala ingel, kes oli käinud Iisraeli leeri ees, siirdus ning läks nende taha; ja pilvesammas siirdus nende eest ning seisis nende taga, tulles egiptlaste leeri ja Iisraeli leeri vahele; siis oli pilv ühele pime, aga teisele valgustas ööd, ja üks ei pääsenud teisele ligi kogu öö. Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks - vesi lõhenes. Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool. Ja egiptlased ajasid neid taga ning tulid neile järele, kõik vaarao hobused, tema sõjavankrid ja ratsanikud, keset merd. Kui saabus hommikune vahikord, siis Issand vaatas egiptlaste leeri peale tule- ja pilvesambast, ja viis egiptlaste leeri segadusse. Ja ta kiilus kinni nende sõjavankrite rattad ning takistas nende sõitu. Siis ütlesid egiptlased: 'Põgenegem Iisraeli eest, sest Issand sõdib nende poolt egiptlaste vastu!' Aga Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi välja mere kohale, et vesi tuleks tagasi egiptlaste, nende sõjavankrite ja ratsanike peale!' Ja Mooses sirutas oma käe välja mere kohale ning koiduajal meri pöördus tagasi oma paika, egiptlased aga põgenesid sellele vastu; ja Issand paiskas egiptlased keset merd. Ja vesi tuli tagasi ning kattis sõjavankrid ja ratsanikud, kogu vaarao sõjaväe, kes oli tulnud neile merre järele; ei jäänud neist üle ühtainsatki. Iisraeli lapsed aga läksid kuiva mööda läbi mere, ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.

Ja ta ütles: 'Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige on tema silmis, paned tähele tema käske ja täidad kõiki tema korraldusi, siis ma ei pane su peale ainsatki neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest mina olen Issand, su ravija.'

Ja ta ütles: 'Kuulge ometi mu sõnu! Kui teie prohvet on Issanda oma, siis ma ilmutan ennast temale nägemuses, räägin temaga unenäos.

ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält,

Ja te astusite ligi ning seisite mäe all, mägi aga põles tules taeva südameni, ümber tume pilv ja pimedus. Ja Issand rääkis teiega tule keskelt. Te kuulsite sõnade kõla, aga te ei näinud kuju, oli ainult hääl. Ja tema tegi teile teatavaks oma seaduse, mida ta käskis teid täita - need kümme käsku; ja ta kirjutas need kahele kivilauale.

Kas on ükski rahvas kuulnud Jumala häält rääkivat tule keskelt, nõnda nagu sina oled kuulnud, ja siiski jäänud elama? Või kas on mõni jumal üritanud tulla võtma enesele ühte rahvast teise rahva keskelt katsumiste, tunnustähtede ja imetegudega, sõja ja vägeva käe ja väljasirutatud käsivarre abil, ja suurte hirmutuste abil, nõnda nagu Issand, teie Jumal, tegi teiega Egiptuses sinu silma ees?

Ja Issand tegi tunnustähti ning suuri ja hukatuslikke imetegusid meie silme ees Egiptuses vaarao ja kogu ta koja vastu,

Ja Issand võtab sinult ära kõik haigused ega pane su peale ainsatki Egiptuse kurjadest taudidest, mida sa tunned, vaid laseb need osaks saada kõigile, kes sind vihkavad.

neid suuri katsumusi, mida sa nägid oma silmaga, ja tunnustähti ja imetegusid, ja vägevat kätt ja väljasirutatud käsivart, millega Issand, su Jumal, tõi sind välja. Nõnda teeb Issand, sinu Jumal, kõigile neile rahvastele, keda sa kardad.

Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust. Su riided ei kulunud seljas ega paistetanud su jalg need nelikümmend aastat.

Aga Iisraelis ei tõusnud enam niisugust prohvetit nagu Mooses, keda Issand tundis palgest palgesse, kõigi tunnustähtede ja imetegude poolest, millega Issand teda läkitas, et ta teeks neid Egiptusemaal vaaraole ja kõigile ta sulastele ja kogu ta maale, kõige selle vägeva käe poolest ja kõige selle suure hirmu poolest, mille Mooses tekitas kogu Iisraeli silma ees.

Ja rahvas läks oma telkidest teele, et minna üle Jordani, ja preestrid, kes kandsid seaduselaegast, olid rahva eel. Ja niipea kui need, kes kandsid laegast, jõudsid Jordani äärde ja laegast kandvate preestrite jalad puudutasid veepiiri - kõik Jordani luhad on ju vett täis kogu lõikusaja -, jäi ülaltpoolt voolav vesi seisma, jäädes paisu taha väga kaugel Saartani linna külje all asuva Adami linna juures, ja vesi, mis voolas alla lauskmaa merre, Soolamerre, kadus täiesti; ja rahvas läks üle Jeeriko kohalt. Preestrid, kes kandsid Issanda seaduselaegast, jäid kindlalt seisma kuivale keset Jordanit, ja kogu Iisrael läks üle kuiva mööda, kuni kogu rahvas viimseni oli läinud üle Jordani.

Aga seitsmendal päeval tõusid nad vara koiduajal ja käisid selsamal kombel seitse korda ümber linna; üksnes sel päeval käisid nad seitse korda ümber linna. Ja kui seitsmendal korral preestrid puhusid sarvi, ütles Joosua rahvale: 'Karjuge, sest Issand annab linna teile! Linn ja kõik, mis selles on, tuleb hävitada Issanda auks! Ainult hoor Raahab jäägu ellu, tema ja kõik, kes on koos temaga ta kojas, sest tema peitis meie läkitatud käskjalgu! Aga teie ise hoiduge hävitatavast eemale, et te himustades ei võtaks midagi hävitatavast ega viiks Iisraeli leeri vande alla ega tõukaks õnnetusse! Kõik hõbe ja kuld, vask- ja raudriistad on aga pühitsetud Issandale ja need tulgu Issanda varanduste hulka!' Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi. Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse oma kohalt, ja nad vallutasid linna.

Siis Joosua rääkis Issandaga sel päeval, kui Issand andis emorlased Iisraeli laste kätte, ja ütles Iisraeli nähes: 'Päike, püsi paigal Gibeonis ja kuu, Ajjaloni orus!' Ja päike püsis paigal ning kuu jäi seisma, kuni rahvas oli kätte maksnud oma vaenlastele. Eks see ole kirja pandud Õiglase raamatus? Ja päike seisis keset taevast ega tõtanud loojuma peaaegu kogu päeva.

Nii läks Simson isa ja emaga alla Timnasse; aga kui nad jõudsid Timna viinamägede juurde, vaata, siis tuli üks noor lõvi möirates temale vastu. Aga Issanda Vaim tuli võimsasti tema peale ja ta kiskus lõvi lõhki, otsekui oleks ta kitsetalle lõhki kiskunud, kuigi tal ei olnud käes mitte midagi; oma isale ja emale ta aga ei jutustanud, mis ta oli teinud.

Ja Simson haaras kinni kahest keskmisest sambast, millele hoone tugines, ja toetus neile, ühele parema ja teisele vasaku käega. Ja Simson ütles: 'Surgu mu hing koos vilistitega!' Siis ta tõmbas enese võimsasti kummargile ja hoone langes vürstide ja kogu sees oleva rahva peale; ja nii oli surnuid, keda ta surres surmas, rohkem kui neid, keda ta oma elus oli surmanud.

Ja vilistid võtsid Jumala laeka ning viisid selle Daagoni kotta ja asetasid Daagoni kõrvale. Kui asdodlased teisel päeval vara üles tõusid, vaata, siis lamas Daagon silmili maas Issanda laeka ees. Nad võtsid Daagoni ja panid selle ta paika. Kui nad järgmisel päeval hommikul vara üles tõusid, vaata, siis lamas Daagon silmili maas Issanda laeka ees, ja Daagoni pea ja mõlemad käelabad olid äraraiutuina lävel, üksnes Daagoni keha oli järele jäänud.

Ja Issanda käsi oli raskesti asdodlaste peal, ta laastas neid ja lõi pärasoolepaisetega Asdodit ja selle maa-alasid. Kui Asdodi mehed nägid, kuidas lugu oli, siis nad ütlesid: 'Ärgu jäägu Iisraeli Jumala laegas meie juurde, sest tema käsi on meie ja meie jumala Daagoni vastu vali!' Ja nad läkitasid sõna ning kogusid kõik vilistite vürstid eneste juurde ja küsisid: 'Mida peaksime tegema Iisraeli Jumala laekaga?' Ja nad vastasid: 'Viidagu Iisraeli Jumala laegas Gatti!' Ja nad viisid Iisraeli Jumala laeka sinna. Aga pärast seda, kui nad selle olid sinna viinud, tabas Issanda käsi linna väga suure jahmatusega: ta lõi linna inimesi, niihästi pisikesi kui suuri, nõnda et neile tekkisid pärasoolepaised. Siis nad läkitasid Jumala laeka Ekronisse; aga kui Jumala laegas jõudis Ekronisse, kisendasid ekronlased, öeldes: 'Nad on toonud Iisraeli Jumala laeka minu juurde, surmama mind ja mu rahvast!' Ja nad läkitasid sõna ning kogusid kõik vilistite vürstid ja ütlesid: 'Saatke ära Iisraeli Jumala laegas, et see saaks tagasi oma paika ega tapaks mind ja mu rahvast!' Sest kogu linnas oli surmahirm, Jumala käsi oli seal väga ränk. Neid inimesi, kes ei surnud, löödi pärasoolepaisetega; linna hädakisa aga tõusis taevani.

Aga Beet-Semesi mehi löödi maha, sest nad olid vaadanud Issanda laekasse; ja ta lõi rahvast maha viiskümmend tuhat ja seitsekümmend meest. Ja rahvas leinas, et Issand oli löönud rahvast nii suure löögiga. Ja Beet-Semesi mehed ütlesid: 'Kes suudaks seista Issanda, selle püha Jumala ees? Kelle juurde peaks ta meie juurest minema?'

Siis ütles Taavet Saulile: 'Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta. Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki.' Ja Taavet ütles: 'Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.' Siis ütles Saul Taavetile: 'Mine, ja Issand olgu sinuga!'

Aga Taavet ütles vilistile: 'Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud. Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal! Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!' Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu. Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha. Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes. Siis Taavet jooksis ning astus vilisti juurde ja võttis tema mõõga, tõmbas tupest ja surmas tema ning raius sellega ta pea maha. Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid.

Aga kui nad jõudsid Naakoni rehealuse juurde, pani Ussa oma käe Jumala laeka külge ja haaras sellest kinni, sest veised tahtsid ümber ajada. Siis Issanda viha süttis põlema Ussa vastu ning Jumal lõi tema eksimuse pärast sinna maha ja ta suri seal Jumala laeka juures.

Tisbelane Eelija, Gileadi Tisbest, ütles Ahabile: 'Nii tõesti kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kelle ees ma seisan: neil aastail ei ole kastet ega vihma muidu kui minu sõna peale!'

Aga naine vastas: 'Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme.' Siis ütles Eelija temale: 'Ära karda! Mine tee, nagu sa oled öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale! Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist kuni päevani, mil Issand annab maale vihma.' Ja naine läks ning tegi Eelija sõna järgi. Ja temal, samuti Eelijal ja naise perel oli süüa kauaks ajaks: jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Issanda sõna peale, nagu ta Eelija läbi oli öelnud.

Ja pärast seda lugu sündis, et naise, kojaemanda poeg jäi haigeks; ja tema haigus oli väga raske, nõnda et temasse ei jäänud enam hingeõhkugi. Siis ütles naine Eelijale: 'Mis on mul sinuga tegemist, jumalamees? Sa tulid minu juurde mu süütegu meelde tuletama ja mu poega surma saatma.' Aga ta vastas temale: 'Anna mulle oma poeg!' Ja ta võttis selle tema sülest ja viis ülakambrisse, kus ta elas, ja pani oma voodisse. Siis ta hüüdis Issanda poole ning ütles: 'Issand, mu Jumal, kas sa oled tõesti lesele, kelle juures ma võõraks olen, teinud seda paha, et oled surmanud tema poja?' Seejärel ta sirutas ennast poisi üle kolm korda ja hüüdis Issanda poole ning ütles: 'Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi hing tulla temasse tagasi!' Ja Issand kuulis Eelija häält ning poisi hing tuli temasse tagasi ja ta virgus ellu. Ja Eelija võttis poisi ning tõi ülakambrist alla kotta ja andis tema ta emale; ja Eelija ütles: 'Vaata, su poeg elab!' Siis naine ütles Eelijale: 'Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees ja et Issanda sõna sinu suus on tõde.'

Ja ta ehitas kividest altari Issanda nimele ja tegi altari ümber kraavi, mis mahutas külimitu seemet. Siis ta ladus puud ja raius härjavärsi tükkideks ning pani puude peale ja ütles: 'Täitke neli kruusi veega ja valage põletusohvri ja puude peale!' Siis ta ütles: 'Tehke seda teist korda!' Ja nad tegid teist korda. Siis ta ütles: 'Tehke kolmandat korda!' Ja nad tegid kolmandat korda. Vesi aga voolas ümber altari ja kraavgi täitus veega. Ja kui siis roaohvrit pidi ohverdatama, astus prohvet Eelija ette ja ütles: 'Issand! Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal! Saagu täna teatavaks, et sina oled Jumal Iisraelis ja mina olen sinu sulane ja et mina olen kõike seda teinud sinu sõna peale! Vasta mulle, Issand! Vasta mulle, et see rahvas saaks teada, et sina, Issand, oled Jumal ja et sina pöörad tagasi nende südamed!' Siis Issanda tuli langes alla ja sõi ära põletusohvri, puud, kivid ja põrmu ning lakkus ära vee, mis oli kraavis. Kui kogu rahvas seda nägi, siis heitsid nad silmili maha ja ütlesid: 'Issand on Jumal! Issand on Jumal!'

Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see lahknes siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda.

Ja kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid nad teineteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse. Kui Eliisa seda nägi, siis ta hüüdis: 'Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!' Seejärel ei näinud ta teda enam. Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks. Ta tõstis siis üles Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha langenud, ja läks tagasi ning peatus Jordani kaldal. Siis ta võttis Eelija mahalangenud kuue ja lõi vett ning ütles: 'Kus on Issand, Eelija Jumal?' Kui ta oli vett löönud, siis lahknes see siia- ja sinnapoole ja Eliisa läks üle.

Sealt läks ta üles Peetelisse; ja kui ta oli teel üles, siis tulid väikesed poisid linnast välja ja pilkasid teda ning ütlesid temale: 'Tule üles, kiilaspea! Tule üles, kiilaspea!' Kui ta pöördus ja nägi neid, siis ta needis neid Issanda nimel. Ja metsast tulid kaks karu ja kiskusid neist lõhki nelikümmend kaks poissi.

Ja Eliisa ütles temale: 'Mis ma pean sulle tegema? Ütle mulle, mis sul kojas on.' Ja ta vastas: 'Su teenijal ei ole kojas midagi muud kui kruus õli.' Siis ta ütles: 'Mine palu enesele külast astjaid, kõigilt oma naabreilt, tühje astjaid ja mitte liiga vähe! Siis mine ja sule uks enese ja oma poegade järelt ja vala kõigisse neisse astjaisse; ja mis saab täis, pane kõrvale!' Ja naine läks ta juurest ära ja sulges ukse enese ja oma poegade järelt; nemad tõid temale astjaid ja tema valas õli sisse. Ja kui astjad said täis, siis ta ütles oma pojale: 'Too mulle veel üks astja!' Aga poeg vastas temale: 'Astjat ei ole enam.' Ja õlivool lakkas. Siis ta tuli ja kuulutas seda jumalamehele; ja see ütles: 'Mine müü õli ära ja tasu oma võlg! Sina ja su pojad aga elage ülejäägist!'

Ja Eliisa tuli sinna kotta, ja vaata, poisike oli surnud ja pandud tema voodisse. Ta läks sisse ning sulges ukse nende mõlema järelt ja palus Issandat. Siis ta astus voodisse, heitis lapse peale, pani oma suu tema suu peale, oma silmad tema silmade peale ja oma käed tema käte peale; ja kui ta tema peal lamas, siis soojenes lapse ihu. Siis ta tuli ja kõndis kojas korra sinna ja tänna, läks üles ja heitis poisi peale; siis aevastas poisike seitse korda ja avas silmad.

Ja meestele kallati süüa; aga kui nad leent sõid, siis kisendasid nad ja ütlesid: 'Jumalamees, surm on potis!' Ja nad ei võinud süüa. Tema aga ütles: 'Tooge jahu!' Ja ta viskas selle potti ning ütles: 'Kallake rahvale ja nad söögu!' Siis ei olnud potis midagi halba. Ja keegi mees tuli Baal-Saalisast ning tõi jumalamehele uudseleiba - kakskümmend odraleiba, ja tema leivakotis oli vastvalminud vilja. Eliisa ütles: 'Anna rahvale, et nad süüa saaksid!' Aga tema teener küsis: 'Kuidas ma seda sajale mehele ette annan?' Ja ta vastas: 'Anna rahvale ja nad söögu, sest nõnda ütleb Issand: Sellest saab süüa ja jääb ülegi!' Ja teener pani selle neile ette ja nad sõid ning jätsid ülegi, Issanda sõna peale.

Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: 'Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!' Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: 'Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja parandab nõnda pidalitõve. Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?' Ja ta pöördus ning läks ära vihasena. Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid: 'Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast, siis sa saad puhtaks!' Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks ja ta sai puhtaks.

Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves vette. Ta kisendas ning ütles: 'Oh häda, mu isand! See oli ju laenatud!' Aga jumalamees küsis: 'Kuhu see kukkus?' Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas kepi ja heitis selle sinna ning sai kirve ujuma. Ja ta ütles: 'Tõsta see üles!' Ja mees sirutas käe ning võttis selle.

Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, öeldes: 'Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri.' Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: 'Hoia, et sa ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!' Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda. Ja Süüria kuninga süda muutus sellest rahutuks ja ta kutsus oma sulased ning küsis neilt: 'Kas teate mulle öelda, kes meie omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?' Siis ütles üks tema sulaseist: 'Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada ka need sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris.'

Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid. Ja ta teener ütles temale: 'Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?' Aga ta vastas: 'Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!' Ja Eliisa palvetas ning ütles: 'Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!' Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa. Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Issandat ja ütles: 'Löö seda rahvast pimestusega!' Ja Issand lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale. Ja Eliisa ütles neile: 'See ei ole õige tee ega õige linn. Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!' Ja ta viis nad Samaariasse. Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: 'Issand, tee nende silmad lahti, et nad näeksid!' Ja Issand tegi nende silmad lahti ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat.

Ja kord, kui maeti kedagi meest, vaata, siis nägid matjad ühte röövjõuku. Nad heitsid siis mehe Eliisa hauda, aga kui see puutus vastu Eliisa luid, siis ta ärkas ellu ja tõusis jalule.

Ja Jesaja vastas: 'See olgu sulle märgiks Issandalt, et Issand teeb, nagu ta on ütelnud: kas peab vari minema kümme pügalat edasi või kümme pügalat tagasi?' Ja Hiskija ütles: 'Varjul on kerge minna kümme pügalat edasi. Ei, parem mingu vari kümme pügalat tagasi!' Siis prohvet Jesaja hüüdis Issanda poole, ja tema laskis varju, kuhu see Aahase päikesekellal oli laskunud, minna kümme pügalat tagasi.

Oma kolmekümne üheksandal valitsemisaastal hakkas Aasa jalgu põdema ja tema haigus oli väga raske. Aga oma haiguseski ei otsinud ta Issandat, vaid arste.

Aga kui ta oli saanud vägevaks, läks ta süda ülbeks, nõnda et ta talitas kõlvatult ja murdis truudust Issandale, oma Jumalale: ta läks Issanda templisse suitsutama suitsutusaltaril. Siis läks preester Asarja tema järel sisse ja koos temaga kaheksakümmend Issanda preestrit, kõik tublid mehed. Nemad astusid kuningas Ussijale vastu ning ütlesid temale: 'Pole sinu asi, Ussija, Issandale suitsutada, vaid see on preestrite, Aaroni poegade asi, kes on pühitsetud suitsutama. Mine pühamust välja, sest sa oled üle astunud ja see ei tule sulle auks Issandalt Jumalalt!' Siis vihastus Ussija, kel oli parajasti käes suitsutuspann suitsutamiseks; ja kui ta preestrite pärast vihastus, lõi Issanda kojas suitsutusaltari juures preestrite nähes ta laubal välja pidalitõbi. Ja kui ülempreester Asarja ja kõik preestrid vaatasid tema poole, vaata, siis oli ta laubal pidalitõbi. Siis nad ajasid ta sealt kiiresti ära, ja ka tema ise tõttas välja, sest Issand oli teda löönud.

Sina tegid tunnustähti ja imetegusid vaarao ja kõigi tema sulaste ja kogu tema maa rahva kallal, sest sa teadsid, et nad nende vastu ülbed olid olnud, ja sa tegid enesele nime, nagu see tänapäevalgi on.

Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette, kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,

Sest teie olete valega võõpajad, ebaarstid olete teie kõik!

Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks.

Issand toetab teda haigevoodis; sina pöörad kogu tema maasolemise, kui ta haigeks jääb. Ma ütlesin: 'Issand, ole mulle armuline, tee terveks mu hing, sest ma olen pattu teinud sinu vastu!'

Sina oled Jumal, kes teeb imet, sa oled oma vägevuse teinud avalikuks rahvaste seas;

Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema parandab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga. Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal.

Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.

Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel.

Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.

Sest ma tahan lasta kasvada sulle korba ja ravida sind sinu haavadest, ütleb Issand, sellepärast et sind on nimetatud hüljatuks: 'Siion, kellest ükski ei hooli!'

sina, kes oled teinud tunnustähti ja imetegusid Egiptusemaal ning teed neid tänapäevani Iisraelis ja muude inimeste seas, ja kes oled teinud enesele nime, nõnda nagu see tänapäeval on. Sina tõid ära oma Iisraeli rahva Egiptusemaalt tunnustähtede ja imetegudega, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega ning suure hirmu abil

Issanda käsi tuli mu peale; ja Issand viis mind Vaimus välja ning pani mu maha keset orgu - ja see oli täis luid. Siis ta viis mu neist ümbertringi mööda, ja vaata, neid oli oru põhjas väga palju, ja vaata, need olid väga kuivanud. Ja ta küsis minult: 'Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?' Aga mina vastasin: 'Issand Jumal, seda tead sina!' Siis ta ütles mulle: 'Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand Jumal nendele luudele: Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.' Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi. Ja kui ma kuulutasin, siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises. Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule. Ja ma vaatasin, ja ennäe, neile tulid kõõlused ja kasvas liha, ja nahk kattis neid pealtpoolt; aga vaimu nende sees ei olnud. Siis ta ütles mulle: 'Kuuluta vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle vaimule: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!' Ja ma kuulutasin, nagu ta mind käskis; ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele - päratu suur vägi.

Kuningas kostis ja ütles Taanielile, kelle nimeks oli Beltsassar: 'Kas sina suudad mulle avaldada mu nähtud unenäo ja selle tähenduse?' Taaniel vastas kuningale ja ütles: 'Saladust, mille kohta kuningas küsib, ei suuda kuningale seletada ei targad, nõiad, ennustajad ega täheteadlased. Aga taevas on Jumal, kes paljastab saladusi, ja tema ilmutab kuningas Nebukadnetsarile, mis tulevasil päevil sünnib. Su unenägu ja nägemused su peas, kui sa olid voodis, olid need: sinul, kuningas, tõusid voodis olles mõtted selle kohta, mis tulevikus sünnib, ja tema, kes paljastab saladusi, ilmutas sulle, mis sünnib. Ja minule on see saladus paljastatud mitte minu tarkuse läbi, kui mul olekski seda rohkem kui muil elavail, vaid seepärast, et selle tähendus saaks kuningale teatavaks ja et sa mõistaksid oma südame mõtteid.

Siis Nebukadnetsar vihastas ja ta näojume muutus Sadraki, Meesaki ja Abednego pärast; ta käskis ahju kütta seitse korda rohkem kui tavaliselt. Ja ta käskis mõningaid tugevaid mehi oma sõjaväest siduda Sadrak, Meesak ja Abednego kinni, et heita nad tulisesse ahju. Siis seoti mehed kinni ning heideti tulisesse ahju koos nende kuubede, pükste, mütside ja muude riietega. Et kuninga käsk oli vali ja ahi oli ülemäära köetud, siis tappis tuleleek need mehed, kes Sadraki, Meesaki ja Abednego sinna viisid. Aga need kolm meest, Sadrak, Meesak ja Abednego, langesid seotuina tulisesse ahju. Siis kuningas Nebukadnetsar ehmus ja tõusis kähku üles, kostis ja ütles oma nõuandjaile: 'Eks me heitnud kolm seotud meest tulle?' Nad kostsid ja ütlesid kuningale: 'Tõepoolest, kuningas!' Tema kostis ja ütles: 'Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane.' Siis Nebukadnetsar läks tulise ahju ukse juurde, hakkas rääkima ja ütles: 'Sadrak, Meesak ja Abednego, kõrgeima Jumala sulased, astuge välja ja tulge siia!' Siis tulid Sadrak, Meesak ja Abednego tulest välja. Ja asehaldurid, ülemad ja maavalitsejad ja kuninga nõuandjad kogunesid ning nägid, et tuli ei olnud saanud võimust nende meeste ihu üle; neil ei olnud juuksed peas kõrbenud, nende kuued ei olnud muutnud värvi ja neile ei olnud külge hakanud kõrbelõhna. Nebukadnetsar kostis ja ütles: 'Kiidetud olgu Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumal, kes läkitas oma ingli ja päästis oma sulased, kes lootsid tema peale ja astusid üle kuninga käsust. Nad andsid pigem ära oma ihu, kui et teenida ja kummardada mõnda muud jumalat peale nende oma Jumala! Nüüd antakse minu poolt käsk, et igaüks, olgu mis tahes rahvast, suguvõsast ja keelest, kes kõneleb häbematult Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumala kohta, raiutakse tükkideks ja tema koda tehakse rusuks, sest ei ole muud jumalat, kes suudaks nõnda päästa!' Siis kuningas andis Sadrakile, Meesakile ja Abednegole Paabeli linnas hea põlve.

'Kuningas Nebukadnetsar, kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elavad kogu maal: teie rahu olgu suur! Mul on hea meel teha teatavaks tunnustähti ja imetegusid, mis kõrgeim Jumal mulle on teinud. Kui suured on tema tunnustähed ja kui vägevad on tema imeteod! Tema kuningriik on igavene kuningriik ja tema valitsus on põlvest põlve.

Selsamal tunnil ilmusid inimkäe sõrmed ja kirjutasid kuninga palee lubjatud seinale, lambijala kohale; ja kuningas nägi kirjutavat kätt. Siis kahvatas kuninga näojume ja ta mõtted kohutasid teda; ta niudeliigesed lõdisesid ja ta põlved pekslesid teineteise vastu.

Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati lõvide auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: 'Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!' Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust. Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und. Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks kiiresti lõvide augu juurde. Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, hüüdis ta kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile: 'Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?' Siis Taaniel kõneles kuningaga: 'Kuningas elagu igavesti! Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja teinud.' Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse. Ja kuningas käskis tuua need mehed, kes olid Taanieli süüdistanud, ja visata lõvide auku, nemad, nende lapsed ja naised; ja nad ei olnud veel jõudnud augu põhja, kui lõvid võtsid nende üle võimust ja murdsid kõik nende kondid.

Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal: 'Teie rahu olgu suur! Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi võimupiirkonnas tuleb karta Taanieli Jumalat. Sest tema on elav Jumal ja püsib igavesti. Tema kuningriik ei hukku ja tema valitsus ei lõpe. Tema päästab ja vabastab, tema teeb tunnustähti ja imesid taevas ja maa peal, tema, kes päästis Taanieli lõvide küüsist.'

Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale. Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav.

Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas. Ja kuuldus Jeesusest levis üle kogu Süüria, ja tema juurde toodi kõik, kes põdesid mitmesuguseid tõbesid ja olid piinade käes ja kurjast vaimust vaevatud ja langetõbised ja halvatud, ning tema tegi nad terveks.

Ja vaata, tema juurde astus pidalitõbine, kummardas teda ja ütles: 'Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!' Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: 'Ma tahan, saa puhtaks!' Ja ta sai otsekohe oma pidalitõvest puhtaks.

Ja Jeesus, tulnud Peetruse majja, nägi tema ämma lamavat palavikus. Ja Jeesus puudutas ta kätt, ning palavik lahkus temast. Ja ämm tõusis üles ning teenis teda.

Aga õhtu jõudes toodi Jeesuse juurde palju kurjadest vaimudest vaevatuid, ja ta ajas neist vaimud välja sõnaga ning tervendas kõik haiged, et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: 'Ta on võtnud ära meie haigused ja kandnud meie tõved.'

Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas. Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: 'Issand, aita! Me hukkume!' Tema ütles neile: 'Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?' Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks. Inimesed aga imestasid, öeldes: 'Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?'

Ja kui Jeesus jõudis vastaskaldale gadaralaste maale, juhtus talle vastu kaks hauakambreist tulnud kurjast vaimust vaevatut, kes olid hirmsad ja väga ohtlikud, nii et keegi ei saanud käia seda teed. Ja vaata, need karjusid: 'Mis on meil sinuga asja, sa Jumala Poeg? Kas sa oled tulnud meid enneaegu piinama?' Aga tükk maad neist eemal oli suur seakari söömas. Kurjad vaimud palusid siis teda: 'Kui sa meid välja ajad, siis läkita meid seakarja sisse!' Ja ta ütles neile: 'Minge!' Siis need tulid välja ja läksid sigade sisse. Ja vaata, kogu kari sööstis järsakult järve ja uppus. Karjased aga põgenesid ja läksid linna ja kuulutasid kõike ning kurjast vaimust vaevatute lugu. Ja vaata, kogu linn tuli välja Jeesusele vastu. Ja teda nähes nad palusid, et ta lahkuks nende paikkonnast.

Ja vaata, tema juurde kanti üks halvatu, kes oli kanderaamil. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: 'Ole julge, poeg, sinu patud on sulle andeks antud!' Ja vaata, mõned kirjatundjad mõtlesid endamisi: 'See teotab Jumalat!' Jeesus, teades nende mõtteid, ütles neile: 'Mispärast te mõtlete kurja oma südames? Sest kumb on kergem, kas öelda: 'Sinu patud on andeks antud!' või öelda: 'Tõuse püsti ja kõnni!'? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,' - siis ta ütles halvatule - 'tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!' Ja too tõusis ning läks koju. Seda nähes hakkasid rahvahulgad kartma ja ülistasid Jumalat, kes annab inimestele sellise meelevalla.

Ja vaata, üks naine, kes oli olnud veritõves kaksteist aastat, tuli ta selja taha ja puudutas ta kuue palistust, sest naine mõtles endamisi: 'Kui ma ainult saaksin puudutada tema kuube, siis ma pääseksin!' Aga Jeesus pöördus ja sõnas teda nähes: 'Tütar, ole julge, sinu usk on su päästnud!' Ja naine sai terveks selsamal hetkel.

Kui Jeesus ülema majja jõudis ning nägi vilepuhujaid ja käratsevat rahvahulka, siis ta ütles: 'Hoiduge eemale, tüdruk ei ole surnud, vaid magab!' Aga nad naersid tema üle. Ent kui rahvahulk oli välja aetud, läks Jeesus sisse, võttis tal käest kinni ja tüdruk ärkas üles. Ja kuuldus sellest levis üle kogu selle maa.

Kui Jeesus sealt edasi läks, järgnesid talle kaks pimedat, kisendades: 'Taaveti Poeg, halasta meie peale!' Kui ta siis koju tuli, astusid pimedad ta juurde. Ja Jeesus küsis neilt: 'Kas te usute, et mina võin seda teha?' Nemad ütlesid talle: 'Jah, Issand!' Siis ta puudutas nende silmi ja ütles: 'Teile sündigu teie usku mööda!' Ja nende silmad avanesid. Ja Jeesus hoiatas neid: 'Vaadake, et keegi sellest teada ei saaks!' Aga nemad läksid välja ja levitasid juttu tema kohta kogu sellel maal.

Kui need olid lahkunud, vaata, siis toodi tema juurde tumm mees, kes oli kurjast vaimust vaevatud. Ja kui kuri vaim oli välja aetud, hakkas tumm rääkima. Rahvahulgad panid seda imeks ja ütlesid: 'Sellist asja ei ole Iisraelis iialgi nähtud!'

Ja Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused ja kõik nõtrused.

Ja Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust.

Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke!

pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi

Ja vaata, seal oli kuivanud käega inimene. Ja nad küsisid temalt: 'Kas hingamispäeval tohib teha terveks?' - et nad võiksid tema peale kaevata. Aga tema ütles neile: 'Kes on teie seast inimene, kellel on üksainus lammas ja kui see kukub auku hingamispäeval, et ta ei haara temast kinni ega tõmba teda välja? Kui palju tähtsam lambast on nüüd inimene! Tähendab, hingamispäeval tohib teha head.' Siis ta ütles inimesele: 'Siruta oma käsi!' Ja too sirutas ning ta käsi sai jälle terveks nagu teinegi.

Aga kui Jeesus sai seda teada, eemaldus ta sealt. Ja paljud läksid temaga kaasa, ja tema tegi nad kõik terveks.

Siis toodi Jeesuse juurde kurjast vaimust vaevatu, kes oli pime ja tumm, ning Jeesus tegi ta terveks, nii et tumm rääkis ja nägi. Ja kõik rahvahulgad hämmastusid ning ütlesid: 'Egas see ometi ole Taaveti Poeg?'

Aga kui mina Jumala Vaimu abil ajan kurje vaime välja, küllap siis on Jumala riik jõudnud teie juurde.

Ja ta ei teinud seal kuigi palju vägevaid tegusid nende uskmatuse pärast.

Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, läks ta meel haledaks ning ta tervendas nende haiged.

Õhtu jõudes aga astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja ütlesid: 'Paik on üksildane ja aeg juba hiline, lase nüüd rahvahulgad ära minna, et nad läheksid küladesse endale süüa otsima!' Aga Jeesus ütles neile: 'Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile süüa!' Nemad aga ütlesid talle: 'Meil ei ole siin rohkem kui vaid viis leiba ja kaks kala.' Aga tema ütles: 'Tooge need mulle siia!' Ja Jeesus käskis rahvahulkadel istuda rohule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis ning andis leivad jüngrite kätte, jüngrid aga andsid need rahvale. Ja kõik sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati kaksteist korvitäit. Aga sööjaid oli ligi viis tuhat meest, peale selle veel naised ja lapsed.

Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: 'See on tont!' ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: 'Olge julged, see olen mina, ärge kartke!'

Peetrus vastas: 'Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!' Tema ütles: 'Tule!' Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: 'Issand, päästa mind!' Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: 'Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?' Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: 'Tõesti, sina oled Jumala Poeg!'

Ja kui selle koha mehed Jeesuse ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümbruskonda ja tema juurde toodi kõik haiged ja need palusid teda, et nad saaksid üksnes puudutada tema kuue palistust, ja kes iganes teda puudutas, sai terveks.

Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: 'Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.' Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: 'Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!' Tema vastas: 'Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.' Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: 'Issand, aita mind!' Jeesus vastas: 'Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.' Ent tema ütles: 'Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.' Siis Jeesus vastas talle: 'Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!' Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.

Ja ta juurde tulid suured rahvahulgad, kaasas jalutuid, vigaseid, pimedaid, kurte ja palju teisi ning panid need tema jalgade ette ja tema tegi nad terveks, nii et rahvas imestas, nähes kurte rääkimas, vigaseid tervena ja jalutuid kõndimas ning pimedaid nägemas. Ja nad ülistasid Iisraeli Jumalat.

Aga Jeesus kutsus oma jüngrid enese juurde ja ütles: 'Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa. Ma ei taha neid söömata ära lasta, et nad teel ei nõrkeks.' Jüngrid vastasid talle: 'Kust me siin kõrbes nõnda palju leiba võtame, et nii suure rahvahulga kõhud saaksid täis?' Jeesus ütles neile: 'Mitu leiba teil on?' Nemad ütlesid: 'Seitse, ja mõned kalakesed.' Ja ta käskis rahvahulgal maha istuda, võttis need seitse leiba ja kalad ning tänades murdis ja andis jüngrite kätte, jüngrid aga rahva kätte. Ja nad kõik sõid ja said kõhud täis ja ülejäänud palakesi korjati seitse korvitäit. Sööjaid oli aga neli tuhat meest, peale selle veel naised ja lapsed.

Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus.

Ja kui nad rahvahulga juurde tulid, astus Jeesuse juurde üks inimene, heitis ta ette põlvili ja ütles: 'Issand, halasta mu poja peale, sest ta on langetõbine ja kannatab hirmsasti, sageli kukub ta tulle ja sageli vette! Ma tõin ta sinu jüngrite juurde, kuid nemad ei suutnud teda terveks teha.' Aga Jeesus vastas: 'Oh uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta siia minu juurde!' Ja Jeesus sõitles kurja vaimu ja kuri vaim läks poisist välja ning sellest hetkest sai poiss terveks.

Kui nad siis olid omaette, astusid jüngrid Jeesuse juurde ja ütlesid: 'Mispärast meie ei suutnud teda välja ajada?' Aga tema ütles neile: 'Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: 'Siirdu siit sinna!', siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.

Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!'

Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas. Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.'

Jeesus aga ütles neile otsa vaadates: 'Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.'

Ja vaata, kaks pimedat istus tee ääres. Kui nad kuulsid, et Jeesus möödub, kisendasid nad: 'Halasta meie peale, Issand, Taaveti Poeg!' Rahvahulk aga sõitles neid, et nad vaikiksid. Kuid nemad kisendasid veel rohkem: 'Halasta meie peale, Issand, Taaveti Poeg!' Ja Jeesus seisatas, kutsus neid ja ütles: 'Mida te tahate, et ma teile teeksin?' Nemad ütlesid talle: 'Issand, et meie silmad avaneksid!' Jeesusel hakkas neist hale ja ta puudutas nende silmi. Ja kohe nägid nad jälle ning läksid temaga kaasa.

Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks.

ja kui ta nägi ühte viigipuud tee kõrval, läks ta selle juurde, ent ei leidnud muud kui lehti. Ja ta ütles sellele: 'Ei tule sinust enam iialgi vilja!' Ja viigipuu kuivas otsekohe ära. Kui jüngrid seda nägid, ütlesid nad imestades: 'Kuidas see viigipuu nii otsekohe ära kuivas?' Aga Jeesus vastas neile: 'Tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks üksnes seda, mis juhtus viigipuule, vaid kui te sellele mäele ütleksite: 'Kerki ja kukuta end merre!', siis see sünniks. Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.'

Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale.

Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. Vaata, ma olen seda teile öelnud.'

Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: 'Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.

Ja nende sünagoogis oli inimene, kelles oli rüve vaim, ja see kisendas: 'Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!' Ja Jeesus sõitles teda: 'Jää vait ja mine temast välja!' Ja rüve vaim lahkus temast teda raputades ja valju häälega kisendades. Ja nad kõik olid jahmunud, nii et nad arutasid omavahel: 'Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!' Ja kohe levis kuuldus temast kõikjale kogu Galilea ümbruskonda.

Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist koos Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis neid.

Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud, toodi Jeesuse juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud; terve linn oli kogunenud maja ukse ette. Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid haigusi, ning ajas välja palju kurje vaime ega lubanud kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes ta on.

Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes sünagoogides ja ajades välja kurje vaime.

Ja Jeesuse juurde tuli pidalitõbine, palus teda ja põlvili heites ütles talle: 'Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!' Ja Jeesusel hakkas temast hale, ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: 'Ma tahan, saa puhtaks!' Ja otsekohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks. Ja Jeesus hoiatas meest ja saatis ta kohe minema. Jeesus ütles talle: 'Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtaks saamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!' See aga läks ja hakkas igal pool kõnelema ja seda uudist levitama, nii et Jeesus ei saanud enam avalikult minna ühtegi linna, vaid pidi viibima eemal asustamata paigus. Ja kõikjalt tuldi tema juurde.

Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: 'Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!' Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: 'Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?' Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: 'Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: 'Sinu patud on andeks antud!' või öelda talle: 'Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!'? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,' - ta ütles halvatule - 'sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!' Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: 'Sellist asja pole me eluilmaski näinud!'

Ja Jeesus läks taas sünagoogi. Ja seal oli inimene, kellel oli kuivanud käsi. Ja Jeesust varitseti, kas ta peaks tervendama hingamispäeval, et saaks tema peale kaevata. Ja tema ütles inimesele, kellel oli kuivanud käsi: 'Tõuse meie keskele püsti!' Ja ta ütles neile: 'Kas hingamispäeval tohib teha head või halba, hinge päästa või tappa?' Aga nemad jäid vait. Ja vaadates neid vihaga ja tundes meelehärmi nende südamekanguse pärast, ütles Jeesus inimesele: 'Siruta käsi!' Ja too sirutas, ja ta käsi sai jälle terveks.

sest ta tegi terveks paljusid, nii et tema peale rõhusid kõik need, keda vaevas mingi häda, püüdes teda puudutada. Ja rüvedad vaimud, kui nad nägid Jeesust, langesid ta ette maha ja kisendasid: 'Sina oled Jumala Poeg!' Ja ta hoiatas neid kõvasti, et nad ei teeks teda tuntuks.

Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada.

Ja tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest. Ja Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas, ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: 'Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?' Ja tema tõusis, sõitles tuult ja ütles järvele: 'Jää vakka, ole vait!' Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks. Ja ta ütles neile: 'Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?' Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: 'Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?'

Ja kohe, kui Jeesus oli paadist välja astunud, tuli talle vastu hauakambritest tulnud rüveda vaimuga inimene, kelle eluase oli hauakambrites ja keda keegi polnud iial saanud isegi ahelatega kinni pidada, sest meest oli küll korduvalt pandud jalaraudu ja ahelaisse, aga iga kord oli ta rebinud katki kõik ahelad oma küljest ja purustanud jalarauad, ning keegi ei suutnud teda taltsutada. Ööd ja päevad läbi viibis ta haudades ja mägedel, karjus ja tagus end kividega. Ja nähes kaugelt Jeesust, jooksis ta ja kummardas tema ette maha ja kisendas valju häälega: 'Mis on mul sinuga asja, Jeesus, kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind Jumala nimel, ära piina mind!' Sest Jeesus ütles talle: 'Rüve vaim, mine sellest inimesest ära!' Ja Jeesus küsis temalt: 'Mis su nimi on?' Ja ta ütles talle: 'Leegion on mu nimi, sest meid on palju.' Ja ta palus Jeesust väga, et ta ei saadaks neid välja sealt maalt. Aga seal oli mäe peal suur seakari söömas. Ja nad palusid teda: 'Saada meid sigadesse, et me läheksime nendesse!' Ja Jeesus andis neile loa. Ja kui rüvedad vaimud olid välja läinud, läksid nad sigadesse. Ja kari sööstis järsakult järve - neid oli ligi kaks tuhat - ning uppus järves. Ja seakarjused põgenesid ning teatasid sellest linnas ja maal. Ja inimesed tulid vaatama, mis oli juhtunud. Ja nad astusid Jeesuse juurde ja nägid kurjast vaimust vaevatut, kelles oli olnud Leegion, istuvat rõivastatult ja selge aruga, ja nad lõid kartma. Ja pealtnägijad jutustasid neile, mis oli juhtunud kurjast vaimust vaevatuga, ja samuti sigadest. Ja nad hakkasid Jeesust paluma, et ta läheks ära nende paikkonnast.

Ja üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves ning palju saanud kannatada arstide käes ja ära kulutanud kõik, mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, vaid pigem oli ta tõbi läinud halvemaks, olles kuulnud lugusid Jeesusest, läks rahvahulga seas ta selja taha ja puudutas tema kuube, sest ta ütles: 'Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!' Ja kohe kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast. Ja Jeesus, tundes endamisi, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ümber ja küsis: 'Kes puudutas mu rõivaid?' Ja ta jüngrid ütlesid talle: 'Sa näed, et rahvahulk su ümber tungleb, ja küsid veel: 'Kes puudutas mind?'!' Ent Jeesus vaatas ringi, et näha, kes seda oli teinud. Aga naine, kes teadis, mis talle oli sündinud, tuli kartes ja värisedes ning langes Jeesuse ette ja rääkis talle kogu tõe. Jeesus lausus aga talle: 'Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!'

Kui ta alles kõneles, tuldi sünagoogi ülema poolt ja öeldi: 'Su tütar on surnud, mis sa enam Õpetajat tülitad!' Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles sünagoogi ülemale: 'Ära karda, usu ainult!' Ja ta ei lasknud endaga kaasa tulla kedagi peale Peetruse ja Jaakobuse ja Jaakobuse venna Johannese. Ja nad tulid sünagoogi ülema kotta ning ta nägi käratsemist ja nutjaid ja valjult itkejaid ja sisse astudes ütles ta neile: 'Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!' Ja nad naersid tema üle. Jeesus aga ajas kõik välja, võttis kaasa lapse isa ja ema ja oma kaaslased ning läks sinna, kus oli laps. Ja võttes kinni lapse käest, ütles talle: 'Talita kuum!' See on tõlkes: 'Tüdruk, ma ütlen sulle, ärka üles!' Ja tüdruk tõusis kohe püsti ja kõndis; ta oli juba kaheteistkümneaastane. Ja nad hämmastusid üliväga.

Ja kui tuli hingamispäev, hakkas Jeesus õpetama sünagoogis, ja need paljud, kes seda kuulsid, olid vapustatud: 'Kust on temal pärit see kõik? Ja mis tarkus see on, mis talle on antud? Ja sellised vägevad teod, mis tema käte läbi sünnivad?

Ja ta ei saanud seal teha ühtegi vägevat tegu peale mõne põdeja tervendamise, kui ta oli pannud käed nende peale.

Ja ta kutsus need kaksteist enda juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle

ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks.

Ja kui aeg oli läinud juba hiliseks, astusid ta jüngrid tema juurde ja ütlesid: 'Paik on üksildane ja aeg juba hiline, lase nad ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse asulatesse ja küladesse ning ostaksid endile midagi süüa!' Aga Jeesus vastas neile: 'Andke teie neile süüa!' Nemad ütlesid talle: 'Kas peame minema ja ostma kahesaja teenari eest leiba ja andma neile süüa?' Aga tema ütles neile: 'Mitu leiba teil on? Minge vaadake!' Ja kui nad olid järele vaadanud, ütlesid nad: 'Viis, ja kaks kala.' Ja ta käskis seada nad kõik istuma rühmiti haljale rohule. Ja nad istusid maha sajakaupa ja viiekümnekaupa. Ja Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis leivad ning andis jüngrite kätte, et nad viiksid need rahvale, ning jagas ka need kaks kala kõigile. Ja kõik sõid ja said kõhud täis. Ja korjati kokku kaksteist korvitäit leivapalukesi ja kalu. Ja nende leibade sööjaid oli viis tuhat meest.

Ja kui ta nägi neid sõudes heitlevat, sest tuul oli neile vastu, tuli ta neljanda valvekorra ajal nende juurde järve peal kõndides ja tahtis neist mööduda. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes arvasid nad, et see on tont, ja hakkasid kisendama, sest nad kõik nägid teda ja ehmusid. Aga Jeesus kõnetas neid ja ütles neile: 'Olge julged, see olen mina, ärge kartke!' Ja ta astus nende juurde paati ja tuul rauges. Ja nad hämmastusid üliväga iseenestes,

Ja kui nad paadist välja astusid, tunti Jeesus kohe ära ja joosti läbi kogu too maakoht ning hakati haigeid kandma kanderaamidel sinna, kus ta kuuldi olevat. Ja kuhu ta iganes tuli, olgu küladesse või linnadesse või asulatesse, asetati haiged turgudele ja paluti Jeesust, et nad saaksid puudutada kas või tema kuuepalistust, ja kes iganes teda puudutasid, need paranesid.

Aga Jeesus tõusis ja läks sealt ära Tüürose alale. Ja ta läks sisse ühte majja, soovides, et keegi ei tunneks teda ära. Ent ta ei saanud jääda varju, sest otsekohe tuli üks naine, kes oli temast kuulnud, kelle tütrekesel oli rüve vaim, ning langes ta jalge ette. Aga see naine oli kreeklanna, pärit Sürofoiniikiast, ja see palus teda, et ta ajaks kurja vaimu tema tütrest välja. Ja Jeesus ütles talle: 'Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ju ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele!' Naine aga vastas talle: 'Issand, koerakesed ju söövad laua all laste raasukesi!' Ja Jeesus ütles talle: 'Sellesama sõna pärast mine! Kuri vaim on sinu tütrest ära läinud!' Ja naine läks koju ja leidis lapse voodis magamas ja kurja vaimu olevat lahkunud.

Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: 'Effata!', see on 'Avane!' ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Ja Jeesus keelas neid, et nad ei räägiks sellest kellelegi, aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid. Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: 'Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!'

Neil päevil, kui taas oli koos suur rahvahulk ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ja ütles neile: 'Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa. Ja kui ma lasen nad koju söömata, siis nad nõrkevad teel, sest mõned neist on tulnud kaugelt.' Ja ta jüngrid vastasid talle: 'Kuidas võib keegi siin kõrbes nende kõhud täis sööta?' Ja ta küsis neilt: 'Mitu leiba teil on?' Nemad ütlesid: 'Seitse.' Ja Jeesus käskis rahvahulgal maha istuda ning võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte, et nad jagaksid need, ja nad viisid leiva rahvale. Ja neil olid mõned kalakesed, ja tema, õnnistades neid, käskis ka need viia rahvale. Ja nad sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati seitse korvitäit. Inimesi oli aga umbes neli tuhat. Ja Jeesus laskis neil minna.

Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks. Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: 'Kas sa näed midagi?' Pime vaatas üles ja ütles: 'Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.' Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti.

Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees, ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada.

Keegi rahva hulgast vastas talle: 'Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim, ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.' Aga tema vastas neile: 'Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!' Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades. Ja Jeesus küsis tema isalt: 'Kui kaua see juba temaga nõnda on?' Aga tema ütles: 'Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!' Aga Jeesus ütles talle: 'Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub.' Otsekohe hüüdis lapse isa: 'Ma usun, aita mind mu uskmatuses!' Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: 'Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!' Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud. Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti.

Jeesus ütles neile otsa vaadates: 'Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik.'

Ja nad tulid Jeerikosse. Ja kui Jeesus ja ta jüngrid koos üsna suure rahvahulgaga Jeerikost välja läksid, istus tee ääres pime kerjus Bartimeus, Timeuse poeg. Ja kui see kuulis, et Jeesus Naatsaretlane on seal, hakkas ta karjuma: 'Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!' Ja paljud sõitlesid teda, et ta vaikiks, tema aga karjus veelgi enam: 'Taaveti Poeg, halasta minu peale!' Ja Jeesus ütles seisatades: 'Kutsuge ta siia!' Ja nad kutsusid pimedat: 'Ole julge, tõuse üles, tema kutsub sind!' Pime viskas kuue seljast, hüppas püsti ja tuli Jeesuse juurde. Ja Jeesus päris temalt: 'Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?' Aga pime ütles talle: 'Rabbuuni, et ma jälle näeksin!' Ja Jeesus ütles talle: 'Mine, sinu usk on su päästnud!' Ja kohe nägi ta jälle ning läks Jeesusega teele kaasa.

Ja Jeesus vastas neile: 'Olgu teil usku Jumalasse! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: 'Kerki ja kukuta end merre!' ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle! Seepärast ma ütlen teile: Kõike, mida te iganes palves endale palute - uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!

Aga nooruk ütles neile: 'Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta pandi!

Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.'

Kui Issand [Jeesus] oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele.

Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.]

sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.'

Ja sünagoogi tuli inimene, kellel oli rüve vaim, ja see kisendas valju häälega: 'Võeh, mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!' Ja Jeesus sõitles teda: 'Jää vait ja mine temast välja!' Ja kuri vaim paiskas mehe nende keskele maha ja läks temast välja ega teinud talle mingit kahju. Ja hirm tuli kõikide peale ja nad rääkisid omavahel: 'Mis asi see siis on? Ta käsutab meelevalla ja väega rüvedaid vaime - ja need lähevadki välja!' Ning kuuldus temast levis kõigisse ümbruskonna paikadesse.

Aga Jeesus tõusis püsti, lahkus sünagoogist ja tuli Siimona majja. Siimona ämm oli aga haige kõrges palavikus, ja nad palusid Jeesust teda aidata. Ja Jeesus astus tema peatsi juurde ja sõitles palavikku ning see lahkus temast. Ja naine tõusis otsekohe üles ja teenis neid.

Aga kui päike oli loojunud, tõid kõik, kellel oli mitmesugustes tõbedes haigeid, need tema juurde. Ja Jeesus pani oma käed igaühe peale nendest ning tegi nad terveks. Aga kurjad vaimudki läksid välja paljudest, ise kisendades: 'Sina oled Jumala Poeg!' Ja tema sõitles kurje vaime ega lasknud neil rääkida, sest nad teadsid, et tema on Messias.

Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: 'Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!' Siimon vastas talle: 'Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.' Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas. Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: 'Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!' Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud.

Ja see sündis, kui Jeesus ühes linnas viibis, vaata, seal oli mees üleni täis pidalitõbe. Ja kui ta nägi Jeesust, langes ta silmili maha ja anus teda: 'Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!' Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: 'Ma tahan, saa puhtaks!' Ja kohe lahkus pidalitõbi temast. Jeesus keelas teda juhtunust kellelegi rääkimast ja käskis: 'Mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtakssaamise eest, nii nagu Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!' Aga sõnum Jeesusest levis seda enam, nii et suur rahvahulk tuli kokku teda kuulama ja saama temalt tervenemist oma haigustest.

Ja ühel päeval, kui Jeesus oli õpetamas, istus seal ka varisere ja seadusetundjaid, kes olid tulnud kõigist Galilea ja Juudamaa küladest ja Jeruusalemmast. Ja Issanda vägi oli Jeesuse peal haigete tervendamiseks. Ja ennäe, mehed kandsid kanderaamiga inimest, kes oli halvatud, ja püüdsid teda sisse tuua ning asetada Jeesuse ette. Ja kuna nad rahvahulga tõttu ei leidnud teed, kuidas teda sisse tuua, läksid nad üles katusele ja lasksid ta koos kanderaamiga tellislaest läbi, keset tuba otse Jeesuse ette. Ja nende usku nähes ütles Jeesus: 'Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!' Ja kirjatundjad ja variserid hakkasid arutama: 'Kes see õige on, kes räägib Jumalat teotades? Kes muu saab patte andeks anda kui ainult Jumal üksi?' Aga Jeesus vastas neile nende mõtteid ära tundes: 'Mis te arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda: 'Sinu patud on sulle andeks antud!' või öelda: 'Tõuse püsti ja kõnni!'? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,' - ta ütles halvatule - 'ma ütlen sulle: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!' Ja otsekohe tõusis too üles nende silma all, võttis selle, millel ta oli lamanud, ja läks koju Jumalat ülistades. Ja kõiki valdas hämmastus ja nad ülistasid Jumalat ja said täis kartust, öeldes: 'Me oleme täna kummalisi asju näinud!'

Aga see juhtus ühel teisel hingamispäeval, kui Jeesus läks sünagoogi ja õpetas. Seal oli inimene, kelle parem käsi oli kuivanud. Aga kirjatundjad ja variserid varitsesid teda, kas ta peaks tegema terveks hingamispäeval, et leida põhjust tema peale kaevata. Jeesus teadis nende mõtteid ja seepärast ütles mehele, kellel oli kuivanud käsi: 'Tõuse püsti ja astu keskele!' Too tõusis ja jäi seisma. Jeesus ütles neile: 'Ma küsin teilt, kas hingamispäeval tohib teha head või halba, hinge päästa või hukata.' Ja vaadanud neist igaühe peale, ütles Jeesus mehele: 'Siruta oma käsi!' Ja too tegi seda ning ta käsi sai jälle terveks.

Ja kui Jeesus oli tulnud koos nendega mäelt alla, peatus ta lagedas paigas; seal oli suur hulk tema jüngreid ja väga palju rahvast kogu Juudamaalt ja Jeruusalemmast ning Tüürose ja Siidoni rannikualalt. Nad kõik olid tulnud teda kuulama ja saama paranemist oma haigustest. Ja terveks said ka need, keda rüvedad vaimud piinasid. Ja igaüks rahvast püüdis teda puudutada, sest temast läks vägi välja ja parandas kõik.

Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas. Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri. Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: 'Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.' Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: 'Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: 'Mine ära!', siis ta läheb, ja teisele: 'Tule siia!', siis ta tuleb, ja oma teenrile: 'Tee seda!', siis ta teeb.' Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: 'Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!' Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.

Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: 'Ära nuta enam!' Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: 'Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!' Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: 'Meie seas on tõusnud suur prohvet!' ja 'Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!' Ja see jutt temast levis kogu Juudamaale ja kõikjale ümbruskonda.

Tolsamal tunnil tegi Jeesus paljusid terveks haigustest ja hädadest ja kurjadest vaimudest ning paljudele pimedatele kinkis ta nägemise. Ja Jeesus vastas neile: 'Minge, teatage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad, surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit

ja mõned naised, keda ta oli teinud terveks kurjadest vaimudest ja haigustest: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud,

Ühel päeval aga sündis, et Jeesus ja ta jüngrid astusid paati ja tema ütles neile: 'Sõitkem üle järve vastaskaldale!' Ja nad asusid teele. Aga purjetamise ajal jäi ta magama. Ja järvel tõusis tuulispea ja uhtis paadi vett täis ning nad olid hädaohus. Siis nad astusid tema juurde, äratasid ta üles ja ütlesid: 'Õpetaja, Õpetaja, me hukkume!' Tema tõusis, sõitles tuult ja veemöllu ja need vaibusid ning järv jäi vaikseks. Jeesus ütles neile: 'Kus on teie usk?' Aga nemad lõid kartma ja imestasid, öeldes üksteisele: 'Kes küll tema on, et ta käsutab ka tuuli ja vett ning need kuulavad tema sõna?'

Aga kui Jeesus astus maale, juhtus talle vastu üks linnast tulnud mees, kel oli kuri vaim. Ammust ajast ei kandnud ta enam riideid ega elanud majas, vaid surnuhaudades. Aga Jeesust nähes hakkas ta karjuma, heitis tema ette maha ja hüüdis valju häälega: 'Mis on mul sinuga asja, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind, ära mind piina!' Jeesus oli käskinud rüvedat vaimu inimesest välja minna. See oli ju teda kaua aega vaevanud, ja meest oli ahelatega seotud ja pandud jalaraudu, aga iga kord oli ta kiskunud köidikud katki ja kuri vaim oli teda kihutanud tühermaile. Jeesus aga küsis temalt: 'Mis su nimi on?' Tema ütles: 'Leegion.' Sest temasse oli läinud palju kurje vaime. Ja need palusid Jeesust, et ta ei käsiks neid sügavikku minna. Aga seal oli suur seakari mäe peal söömas. Ja nad palusid teda, et ta annaks neile loa minna nende sisse, ja Jeesus andis neile loa. Kui kurjad vaimud sellest inimesest olid välja läinud, läksid nad sigadesse. Ja kari sööstis järsakult järve ning uppus. Aga kui karjased nägid, mis oli sündinud, põgenesid nad ja kuulutasid sellest linnas ja maal. Siis inimesed tulid juhtunut vaatama. Kui nad tulid Jeesuse juurde ja leidsid inimese, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, rõivastatult ja selge aruga Jeesuse jalgade ees istumas, lõid nad kartma. Ja pealtnägijad kuulutasid neile, kuidas kurjadest vaimudest vaevatu oli pääsenud. Ja kõik Gerasa ümbruskonna elanikud palusid Jeesust, et ta läheks ära nende juurest, sest suur kartus oli neid vallanud. Siis astus Jeesus paati ning pöördus tagasi.

Ja üks naine, kes oli veritõves olnud kaksteist aastat ja arstide peale ära kulutanud kogu oma vara, ning keda ükski ei olnud suutnud terveks teha, see tuli Jeesuse selja taha ja puudutas ta kuue palistust. Ja otsekohe lakkas ta verejooks. Ja Jeesus küsis: 'Kes puudutas mind?' Aga kui kõik eitasid, ütles Peetrus: 'Õpetaja, rahvahulgad lausa tungivad su peale ja rõhuvad sind.' Aga Jeesus ütles: 'Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väge enesest välja minevat.' Kui naine nägi, et ta ei saa varjule jääda, tuli ta värisedes ja langes Jeesuse ette maha ja kuulutas kogu rahva ees, mis põhjusel ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta otsekohe oli paranenud. Jeesus aga ütles naisele: 'Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga!'

Kui ta alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema perest ja ütles: 'Su tütar on surnud, ära tülita enam Õpetajat!' Aga seda kuuldes Jeesus vastas Jairusele: 'Ära karda, usu ainult, ja ta pääseb!' Kui ta siis läks majja, ei lasknud ta kedagi endaga koos sisse tulla peale Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning lapse isa ja ema. Kõik nutsid ja halisesid tütarlapse pärast. Aga Jeesus ütles: 'Ärge nutke, ta ei ole surnud, vaid magab!' Ja nad naersid tema üle, teades, et tütarlaps on surnud. Aga Jeesus hüüdis tüdruku käest kinni võttes: 'Tütarlaps, ärka üles!' Ja vaim pöördus tüdrukusse tagasi ja ta tõusis otsekohe üles. Ja Jeesus käskis talle süüa anda. Ja tütarlapse vanemad olid jahmunud; aga Jeesus keelas neid kellelegi seda rääkimast, mis oli sündinud.

Kutsunud kokku need kaksteist, andis Jeesus neile väe ja meelevalla kõigi kurjade vaimude üle ja meelevalla haigusi ravida ning läkitas nad kuulutama Jumala riiki ja parandama haigeid.

Nii nad läksid välja ja käisid mööda külasid, kuulutasid evangeeliumi ja tegid haigeid terveks kõikjal.

Aga kui rahvahulgad said seda teada, järgnesid nad talle. Ja Jeesus võttis nad vastu ning rääkis neile Jumala riigist ja parandas need, kel tervekstegemist vaja.

Aga päev kaldus õhtule ja need kaksteist astusid ta juurde ja ütlesid talle: 'Lase rahvahulk ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse küladesse ja asulatesse öömajale ja toidupoolist otsima, sest me oleme siin tühjas paigas!' Ent tema ütles neile: 'Andke teie neile süüa!' Nemad ütlesid: 'Meil ei ole rohkem kui viis leiba ja kaks kala, olgu siis, et läheksime ja ostaksime toitu kogu sellele rahvale.' Neid oli ju ligi viis tuhat meest. Jeesus ütles siis oma jüngritele: 'Seadke nad rühmiti istuma umbes viiekümne kaupa!' Ja nad tegid nõnda ja seadsid kõik maha istuma. Aga Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas neid ja murdis ning andis jüngrite kätte rahvale ette panna. Ja nad sõid ja kõikide kõhud said täis. Ja nendest üle jäänud palakesi korjati kaksteist korvitäit.

Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks.

Ja ennäe, üks mees rahvahulgast hüüdis: 'Õpetaja, ma anun sind, vaata mu poja peale, sest ta on mu ainus laps! Ja vaata, vaim haarab temast kinni ja poiss karjatab äkitselt, ja vaim raputab teda, nii et poiss ajab vahtu suust, ja teda murdes taandub see temast väga tõrksalt. Ja ma palusin sinu jüngreid, et nad ajaksid ta välja, aga nad ei suutnud.' Aga Jeesus vastas: 'Oh, uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema ja kannatama teiega? Too oma poeg siia!' Kui poiss oli alles lähenemas, paiskas kuri vaim ta maha ja raputas teda. Jeesus aga sõitles rüvedat vaimu, tegi poisi terveks ning andis ta isale tagasi. Ja kõik hämmastusid Jumala suurusest. Aga kui kõik panid imeks Jeesuse tegusid, siis ütles ta oma jüngritele:

Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse, ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: 'Jumala riik on teie lähedal!'

Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju. Ometi ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud!'

Ja kord ajas ta välja kurja vaimu; see oli keeletu. Ja sündis, et kui kuri vaim oli välja läinud, hakkas keeletu inimene rääkima, ja rahvahulgad panid seda imeks.

Ja Jeesus oli õpetamas ühes sünagoogis hingamispäeval. Ja vaata, seal oli naine, kel oli haiguse vaim kaheksateist aastat ja kes käis kõveras ega saanud ennast päris sirgeks ajada. Teda nähes kutsus Jeesus ta enese juurde ja ütles talle: 'Naine, sa oled lahti oma haigusest!' Ja ta pani käed tema peale ja otsekohe ajas naine enese sirgeks ja ülistas Jumalat. Aga sünagoogi ülem, kelle meel läks pahaseks, et Jeesus tervendas hingamispäeval, ütles rahvahulgale: 'Kuus päeva on, mil tööd peab tegema, tulge siis neil päevil ja laske endid terveks teha, aga ärge tulge hingamispäeval!' Aga Issand vastas talle: 'Te silmakirjatsejad, eks igaüks teie seast päästa ka hingamispäeval oma härja või eesli sõime küljest lahti ja vii jooma? Kas siis teda, kes on Aabrahami tütar, keda saatan, ennäe, juba kaheksateist aastat on hoidnud ahelais, ei oleks tohtinud sellest köidikust lahti päästa hingamispäeval?' Ja kui ta seda ütles, häbenesid kõik ta vastased, ent kogu rahvahulk rõõmustas kõigi auliste tegude üle, mis sündisid Jeesuse läbi.

Aga tema ütles neile: 'Minge ja ütelge sellele rebasele: Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule.

Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene. Ja Jeesus hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele ja variseridele: 'Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?' Nemad aga vaikisid. Ja haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna.

Ja apostlid ütlesid Issandale: 'Kasvata meie usku!' Aga Issand ütles: 'Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: 'Juuri end üles ja istuta merre!' ja see kuulaks teie sõna.

Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: 'Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!' Ja neid nähes ütles Jeesus neile: 'Minge näidake endid preestritele!' Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette teda tänades. Ja see oli samaarlane. Jeesus kostis: 'Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?' Ja ta ütles talle: 'Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!'

Ent tema ütles: 'Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik.'

Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Ja ta hüüdis: 'Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!' Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: 'Taaveti Poeg, halasta minu peale!' Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: 'Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?' Tema aga ütles: 'Issand, et ma jälle näeksin!' Ja Jeesus ütles talle: 'Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!' Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.

Ja üks neist lõigi ülempreestri sulast ning raius ära tema parema kõrva. Aga Jeesus kostis: 'Jätke see!' Ja ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks.

Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas,

Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: 'Neil ei ole enam veini.' Jeesus ütles talle: 'Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.' Ta ema ütles teenritele: 'Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!' Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit. Jeesus ütles neile: 'Täitke anumad veega!' Ja nad täitsid need ääretasa. Ja ta ütles neile: 'Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!' Ja nemad viisid. Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on - teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda -, siis pulmavanem kutsus peigmehe ja ütles talle: 'Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.' See tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et ta jüngrid jäid temasse uskuma.

Aga kui Jeesus oli paasapühadel Jeruusalemmas, hakkasid paljud tema nimesse uskuma, nähes tunnustähti, mida ta tegi.

Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: 'Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.'

Nii tuli Jeesus taas Galilea Kaanasse, kus ta oli muutnud vee veiniks. Ja seal oli üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige. Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde ja palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas. Siis Jeesus ütles talle: 'Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.' Ametimees ütles talle: 'Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!' Jeesus ütles talle: 'Mine, sinu poeg elab!' Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks. Aga juba koduteel tulid ta sulased talle vastu teatega, et ta laps elab. Siis ta päris neilt tundi, mil pojal hakkas kergem. Nad ütlesid talle: 'Eile päeval kella ühe ajal lahkus temast palavik.' Nüüd märkas isa, et see oli juhtunud täpselt sel ajal, mil Jeesus oli talle öelnud: 'Sinu poeg elab!' Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.

Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli]. Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: 'Kas sa tahad terveks saada?' Haige vastas talle: 'Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.' Jeesus ütles talle: 'Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!' Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kuid see päev oli hingamispäev.

Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta haigetele tegi.

Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: 'Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?' Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle: 'Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.' Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle: 'Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?' Jeesus ütles: 'Pange inimesed istuma!' Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest. Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: 'Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!' Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud. Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: 'Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.'

Nad olid nüüd sõudnud umbes kolm-neli miili, kui nägid Jeesust järvel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma. Aga Jeesus ütles neile: 'See olen mina, ärge kartke!' Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.

Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.

Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: 'Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?' Jeesus vastas: 'Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod. Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha. Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.' Nende sõnade järel ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: 'Mine pese end Siiloahi tiigis!' 'Siiloah' on tõlkes 'Läkitatu'. Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana. Siis ütlesid naabrid ja need, kes teda seni olid kerjusena näinud: 'Eks see ole sama mees, kes istus ja kerjas?'

Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt sündinu silmad. Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha midagi.'

Jeesus ütles: 'Tõstke kivi ära!' Surnu õde Marta ütles talle: 'Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.' Jeesus ütles talle: 'Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?' Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: 'Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.' Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: 'Laatsarus, tule välja!' Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: 'Päästke ta lahti ning laske tal minna!'

Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: 'Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti.

Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse,

Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde

ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas. Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.

Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.

Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: 'Rahu teile!' Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes.

Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: 'Meie oleme näinud Issandat.' Aga tema ütles neile: 'Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!' Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: 'Rahu teile!' Seejärel ta ütles Toomale:'Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!' Toomas vastas talle: 'Minu Issand ja minu Jumal!'

Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud,

Siimon Peetrus ütles neile: 'Ma lähen kalale.' Nad ütlesid talle: 'Me tuleme sinuga kaasa.' Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles siis neile: 'Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?' Nad vastasid talle: 'Ei ole.' Aga tema ütles neile: 'Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!' Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: 'See on Issand!' Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid paadiga - nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart - ja vedasid noota kaladega. Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba. Jeesus ütles neile: 'Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!' Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju.

Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: 'Issand, kes on su äraandja?' Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: 'Issand, aga kuidas on temaga?' Jeesus ütles talle: 'Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!' Siis levis kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei olnud öelnud talle, et ta ei sure, vaid: 'Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?'

On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.

Neile ta oli pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana, tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist.

vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.' Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest.

Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret.

'Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid, ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad, ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev.

Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud vägevate tegude ja märkide ja tunnustähtedega, mis Jumal tema läbi teie keskel tegi, nõnda kui te isegi teate,

Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi.

Ja sinna kanti mees, kes oli sündimisest saadik jalutu. Ta pandi päevast päeva pühakoja selle ukse ette, mida nimetatakse Ilusaks väravaks, pühakotta minejailt almuseid paluma. Kui ta nägi Peetrust ja Johannest pühakotta astumas, palus ta neilt almust. Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: 'Vaata meie peale!' Too jäigi neile otsa vaatama, lootes neilt midagi saada. Aga Peetrus ütles: 'Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!' Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites. Ja kogu rahvas nägi teda kõndimas ja Jumalat kiitmas. Nad tundsid temas ära sama mehe, kes oli istunud almuse saamiseks pühakoja Ilusa värava ees, ja nad olid imestunud ja kohkunud sellest, mis temaga oli sündinud. Aga kui jalutu, kes oli terveks saanud, jäi Peetruse ja Johannese järel käima, jooksis kogu rahvahulk nende juurde kokku paika, mida kutsutakse Saalomoni sammaskäiguks.

Seda nähes hakkas Peetrus rahvale kõnelema: 'Iisraeli mehed, miks te imestate selle üle või miks te ainiti vahite meid, otsekui meie oleksime oma erilise väe või jumalakartlikkusega selle mehe pannud kõndima?

Ja kuna tema siin, keda te näete ja tunnete, on uskunud Jeesuse nimesse, siis on see nimi teinud ta tugevaks, ja usk, mis tuleb Jeesuse läbi, on talle andnud täie tervise teie kõikide silma all.

Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased. Ja kui nad nägid tervendatud meest nende juures seisvat, ei olnud neil midagi vastu ütelda. Siis nad käskisid neid Suurkohtust välja minna ja pidasid omavahel nõu: 'Mis me peaksime nende inimestega tegema? Sest see, et nende läbi on sündinud silmapaistev tunnustäht, on teada kõigile jeruusalemlastele ja me ei saa seda salata.

Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.' Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.

Aga keegi mees, Hananias nimi, oli koos oma naise Safiiraga müünud omandi ja osa saadud rahast naise teades kõrvale toimetanud, ja osa ta tõi ja pani apostlite jalgade ette. Siis ütles Peetrus: 'Hananias, mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast? Eks see sinu käes olles olnud su oma ja müüdunagi sinu meelevallas? Mispärast sa oled selle ette võtnud oma südames? Sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale.' Neid sõnu kuuldes langes Hananias maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid. Noormehed aga tõusid ja mässisid ta linasse, kandsid välja ja matsid maha. Umbes kolme tunni pärast juhtus, et tema naine tuli sisse ega teadnud, mis oli sündinud. Peetrus küsis temalt: 'Ütle mulle, kas te müüsite maatüki sellise hinnaga?' Tema ütles: 'Jah, selle hinnaga.' Peetrus ütles nüüd talle: 'Mispärast te olete ühte nõusse heitnud, et Issanda Vaimu kiusata? Ennäe, nende jalad, kes su mehe on matnud, on ukse taga ja nad kannavad välja sinugi.' Otsekohe kukkus naine tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noormehed sisse tulid, leidsid nad ta surnud olevat ning kandsid ta välja ja matsid ta tema mehe kõrvale. Ja suur kartus tuli terve koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.

Apostlite käte läbi sündis palju tunnustähti ja imetegusid rahva seas, ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni sammaskäigus. Ehkki muudest inimestest ei söandanud keegi nendega lähedalt suhelda, pidas rahvas neist suurt lugu. Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, suurel hulgal nii mehi kui naisi, nii et nad kandsid ka haigeid tänavatele ning panid need kanderaamidele ja vooditele, et Peetruse möödudes kas või tema varigi langeks mõne peale neist. Ka Jeruusalemma ümbruse linnade rahvas tuli kokku, tuues haigeid ja rüvedatest vaimudest vaevatuid, kes kõik said terveks.

Issanda ingel avas aga öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles: 'Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!' Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama. Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma. Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid: 'Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi.' Neid sõnumeid kuuldes olid templipealik ja ülempreestrid nõutud - mis küll võis juhtuda? Siis aga saabus keegi, kes teatas neile: 'Ennäe, mehed, kelle teie panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!'

Aga Stefanos, täis armu ja väge, tegi imetegusid ja suuri tunnustähti rahva seas.

Ja kui kõik Suurkohtus istujad teda ainiti vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge.

Ja kui nelikümmend aastat sai täis, näitas talle ennast ingel Siinai mäe lähedal kõrbes tuleleegis kibuvitsapõõsas.

Seesama Mooses viis nad välja, tehes imetegusid ja tunnustähti Egiptusemaal ja Punases meres ja kõrbes neljakümne aasta jooksul.

Rahvahulk pani üksmeelselt tähele, mida Filippus ütles, kuuldes teda ning nähes tunnustähti, mida ta tegi. Sest paljudest, kel olid rüvedad vaimud, läksid need välja valju häälega kisendades, palju halvatuid ja jalutuid aga sai terveks. Ja suur rõõm oli selles linnas.

Siimonastki sai usklik, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde. Ta oli väga jahmunud, nähes sündimas suuri tunnustähti ja vägevaid tegusid.

Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse, ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi rõõmuga. Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.

Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: 'Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?' Aga tema ütles: 'Isand, kes sa oled?' Ja hääl vastas: 'Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.' Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi. Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse. Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.

Siis Hananias läks ja astus sisse sinna kotta ja, pannud oma käed Sauluse peale, ütles: 'Saul, vend, Issand on mu läkitanud - Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.' Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis püsti ja laskis enese ristida.

Seal leidis ta ühe inimese, Aineas nimi, kes oli olnud halvatuna voodis maas juba kaheksa aastat. Ja Peetrus ütles talle: 'Aineas! Jeesus Kristus teeb su terveks. Tõuse ja sea oma ase korda!' Ja Aineas tõusis kohe. Ja kõik Lüdda ja Saaroni elanikud nägid teda ja pöördusid Issanda poole.

Aga neil päevil juhtus, et ta jäi haigeks ja suri. Ta pesti ja pandi ülemisse tuppa. Et aga Lüdda on Joppe lähedal, siis jüngrid, kuuldes, et Peetrus on seal, läkitasid kaks meest tema juurde palvega: 'Ära viivita meie juurde tulekuga!' Peetrus tõusiski ja läks nendega. Kui ta pärale jõudis, viidi ta ülemisse tuppa ja kõik lesknaised tulid tema juurde, nutsid ja näitasid särke ja kuubesid, mida Gasell nendega olles oli teinud. Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palvetas ning pöördus ja ütles surnukehale: 'Tabiita, tõuse püsti!' Tema avas oma silmad ja tõusis Peetrust nähes istuma. Aga Peetrus andis talle käe ja tõstis ta püsti, hüüdis sisse pühad ja lesknaised ning seadis Tabiita elavalt nende ette. Aga see sai teatavaks kogu Joppes, ja paljud hakkasid uskuma Issandasse.

kuidas Jeesus Naatsaretist, keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga.

Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua. Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast. Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: 'Tõuse kiiresti!' Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha. Ingel aga ütles talle: 'Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!' Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: 'Pane oma kuub selga ja tule minu järele.' Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust. Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest. Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: 'Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab.'

Aga neile pani vastu Elümas, 'nõid' - sest nõnda tuleb tõlkida ta nime -, püüdes maavalitsejat usust eemale pöörata. Aga Saulus, keda hüütakse Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teda teravalt ja ütles: 'Oh sa kuradi poeg, täis kõiksugu kavalust ja kõiksugu kelmust, kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka Issanda sirgeid teid väänamast? Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb su peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!' Ja otsekohe langes Elümase üle pimedus ning ringi tammudes otsis ta talutajaid. Kui maavalitseja nägi, mis juhtus, hakkas ta uskuma, olles hämmastunud Issanda õpetusest.

Apostlid viibisid seal kauemat aega, kuulutades avalikult Issandat, kes andis tunnistust oma armusõnale ja laskis sündida nende käte läbi tunnustähti ja imetegusid.

Ja Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees, emaihust saadik halvatud, kes polnud veel kunagi kõndinud. Too kuulis Paulust rääkimas. Kui Paulus talle otsa vaadates märkas, et mehel on usku saada päästetud, hüüdis ta valju häälega: 'Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!' Ja too hüppas püsti ja kõndis.

Siis jäi kogu hulk vait ja kuulas, kuidas Barnabas ja Paulus jutustasid, kui palju tunnustähti ja imetegusid Jumal oli teinud paganate seas nende kaudu.

Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla. Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud.

Ja Jumal tegi iseäralikke vägevaid tegusid Pauluse käte läbi, nii et ka tema naha pealt võetud higirätikuid ja põllesid viidi haigete peale ja tõved lahkusid neist ning kurjad vaimud läksid välja.

Aga üks noormees, Eutühhos nimi, istus aknalaual, ja kui Paulus pikalt arutles, jäi ta raskelt magama. Magades kukkus ta kolmandalt korruselt alla ning tõsteti üles surnuna. Aga Paulus läks alla ja heitis ennast tema peale, haaras ta ümbert kinni ja ütles: 'Ärge käratsege, tal on ju hing sees!' Siis ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning kõneles kaua, kuni koiduni. Siis asus Paulus teele, aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud.

Aga kui Paulus oli korjanud kokku hulga hagu ja asetanud lõkkesse, tuli sealt palavuse tõttu välja mürkmadu ja hakkas tema kätte kinni. Kui umbkeelsed nägid seda elukat tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad üksteisele: 'Kindlasti on see mees mõrtsukas, keda õigluse jumalanna ei luba elada, kuigi ta on merest pääsenud.' Tema aga raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga. Nad ootasid küll, et ta tursub üles või langeb surnult maha. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et Paulusega ei juhtu midagi iseäralikku, siis nende arvamus muutus ning nad ütlesid ta olevat jumala.

Selle paiga läheduses oli mõis saare tähtsaimal mehel, kelle nimi oli Publius. Tema võttis meid vastu ja võõrustas kolm päeva sõbralikult. Juhtus aga, et Publiuse isa lamas palavikus ja kõhutõves. Paulus astus tema juurde ja pani palvetades oma käed ta peale ning tegi ta terveks. Aga kui see oli sündinud, tulid sinna ka teised, kes saarel olid haiged, ja said terveks.

Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.

tunnustähtede ja imetegude väe läbi, Jumala Vaimu väe läbi, nii et ma, alustades Jeruusalemmast ja liikudes ümberringi Illüüriani, olen Kristuse evangeeliumi kuulutamise lõpule viinud.

Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.

Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes.

Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist. Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab.

Ja Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; seejärel tulevad imeteod, seejärel armuannid tervendamiseks, abistamiseks, juhtimiseks, mitmesugusteks keelteks. Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad? Ega kõigil ole tervendamisandisid? Ega kõik räägi keeli? Ega kõik tõlgenda neid? Aga taotlege suuremaid armuande!Ja ma näitan teile veel ülevama tee.

Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.

Taotlege armastust ja olge innukad nõudma vaimuande, eriti prohvetlikult kõnelemist! Sest kes räägib keeli, ei räägi inimestele, vaid Jumalale, sest keegi ei mõista teda, ta räägib vaimu ajel ju saladusi. Aga kes prohvetlikult kõneleb, see kõneleb inimestele nende ehitamiseks ja julgustamiseks ja lohutamiseks. Kes keeli räägib, ehitab iseennast, prohvetlikult kõneleja ehitab aga kogudust. Ma tahaksin, et teie kõik räägiksite keeli, aga veel enam, et te kõneleksite prohvetlikult, sest see, kes kõneleb prohvetlikult, on suurem keelterääkijast, olgu siis, et ta ise neid ka tõlgendab, et see ehitaks kogudust. Nüüd aga, vennad, kui ma tuleksin teie juurde ja räägiksin keeli - mis kasu ma teile tooksin, kui ma teile ei räägiks kas ilmutuse või tunnetuse alusel, või prohvetlikku sõna või õpetust?

Nii ei ole siis keeled tunnustäheks usklikele, vaid uskmatuile, ent prohvetlikult kõnelemine ei ole uskmatuile, vaid usklikele. Kui nüüd terve kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeli ning kõrvalseisjad või uskmatud astuksid sisse, kas nad ei ütleks, et te jampsite? Kui nad aga kõik kõneleksid prohvetlikult ja sisse astuks mõni uskmatu või kõrvalseisja, siis kõik tooksid esile tema olukorra ja arvustaksid teda. Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas.

Niisiis, mu vennad, taotlege innukalt prohvetlikult kõnelemist ja ärge keelake keelterääkimist;

Apostli tunnusteod on ju teie seas täide saadetud kogu kannatlikkusega, nii tunnustähtede, imede kui ka vägevate tegudega.

Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda,

kusjuures Jumal ise on kinnitanud nende tunnistust tunnustähtede ja imedega, mitmesuguste vägevate tegudega ning Püha Vaimu andidega, mida ta jagas oma tahtmise järgi.

Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.

Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.

Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega.

Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks. Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda.

Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt, et ei sajaks vihma, ning kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud piiskagi vihma maa peale. Siis ta palvetas taas ja taevas andis vihma ning maa laskis tärgata oma viljal.

Ma pöördusin ümber vaatama seda häält, kes rääkis minuga. Ja kui ma olin pöördunud, siis ma nägin seitset kuldlambijalga ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja kellel oli üll pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga. Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek, ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin. Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes.

Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.